Ivo Rull: ametiühingute Harri ja tööandjate Kriis

Harri Taliga ja Tarmo Kriis

FOTO: Peeter Langovits

Kes siis ametiühingute Harrit ei teaks?! Ikka figureerib ta meedias, sageli seljas kollane vest, peas soni, käes plakat või suus vile. Pea iga nädal annab ametiühinguliider Harri Taliga töövõtjate õiguste kaitseks mõne raadio- või teleintervjuu, teeb terava pressiavalduse või astub üles avalikul üritusel. Tema hall habe on väärikana kinnistunud Eesti töölisliikumist läbi sajandite vedanud habemike ja vuntside hulka, alates Viktor Kingissepast kuni paari kümnendi taguse eelkäija Siim Kallaseni.



Tööandjate kõneisik Tarmo Kriis kannab küll praegusele majandusolukorrale üliadekvaatset nime, kuid meedias figureerib ta rohkem n-ö pehmete teemadega. Et mida tema eelmine elukaaslane presidendi vastuvõtul kandis, kellega ta praegu koos elab ning miks ta ikka oma majandushuvid deklareerimata jättis. Tööandjate Kriis mõjub kui korralikult kammitud poiss, kellel nn sotsiaaldialoogis tekivad intervjuudesse keerukad lausekonstruktsioonid ning hulk ladinatüvelisi termineid.

Seega on kahe olulise sotsiaalpartneri – tööandjate ja töövõtjate – eestkõnelejate roll meedias justkui pöördvõrdeliselt esindatud. Eestis on praegu üle ­40 000 äriühingu ja see arv pigem kasvab. Samas kuulub meil ametiühingute ridadesse kõigest kümnendik töövõtjatest ehk ligi 40 000 inimest. Ja see arv pigem kahaneb. On selge, et tööandjate kõneisiku mandaat ühiskonnaelus kaasa rääkida on mitu korda kaalukam, aga samas on meedias jäme ots hoopis ametiühinguliidri käes.

Mõlemal organisatsioonil on tööle võetud avalike suhete spetsialistid ja mõlemad on saanud oma kommunikatsiooni tõhustamiseks abi Euroopa Liidu vastavas suunas kallutatud struktuuridelt. Mõlemad on koostanud manifeste ja neid vastastikku kritiseerinud. Ja pea iga aasta õnnestub neil riikliku lepitaja abil alla kirjutada ka üks ühine kokkulepe.

Millest siis selline erinevus meediapildis? Esmalt on see tingitud meedia hoiakust kaitsta n-ö nõrgemat poolt. Mees mehe vastu lähivõitluses oleks ilmselt ametiühingute Harri tööandjate Kriisist tugevam. Kuid organisatsioonina on tööandjad vähemalt kolme viimase valitsuse ajal olnud ametiühingutest märkimisväärselt jõulisemad ja edukamad. Nii saabki Harri kompensatsiooniks rohkem avalikku tähelepanu ja meediaruumi.

Teiseks teeb vahe sisse personaalne suhtlemisoskus. Olen mõlema mehega pidanud tööalaselt põgusalt lävima. Ühel korral oli suhtlemine soe ja sõbralik ning teisel korral üleolev ja ülbe. Võite ise arvata, kes kuidas käitus.

Kolmandaks on juba ajalooliselt nõnda kujunenud, et tööandjad ajavad asju pigem tagatubades lobistades ning ametiühingud pigem barrikaadidel. Seega polegi ehk avalikkusega suhtlemine tööandjatele nii oluline? Isegi kui see sisuliselt peakski nõnda olema, siis väliselt tuleks siiski oma tegevust paremini sõnastada ja selgitada. Tänavu suve lõpul ühiskonnale näkku paisatud tööandjate manifest ning sellele järgnenud reaktsioonid tõid esile tööandjate katusorganisatsiooni ilmse kommunikatsioonikriisi. Mida ametiühingud loomulikult oma huvides kasutamata ei jätnud.

Isiklikult on mul hea meel, et taas aktiviseeruvatel kolmepoolsetel läbirääkimistel on debatis vastastikku kaks sedavõrd erinevat ja värvikat karakterit. Eks näis, kas aasta lõpuks jääb kõlama mõni manifest või money fest.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles