Hiina õnnitles end hiljuti oma teise, Chang’e 2 nimelise kuusondi poolt saadetud kvaliteetsete piltide puhul, mida kavatseb kasutada esimese mehitamata maandumise plaanimiseks Kuul aastal 2013.
Hiina eesmärk: mehitatud kosmosejaam aastaks 2020
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pekingi kosmoseprogrammi pilk on suunatud aga palju kaugemale. Nagu möödunud nädalal teatati, peaks Hiinal aastaks 2020 olema omaenda mehitatud kosmosejaam.
Kui asi õnnestub, on Hiina näol tegemist kolmanda riigiga pärast USAd ja Venemaad, mis kosmosejaama ehitamisega hakkama on saanud.
Washingtoni kaitseinformatsiooni keskuse Hiina programmi juht Eric Hagt ütles, et Hiina eesmärk on «kehtestada end täieõigusliku süvakosmose uurija ja kasutajana». Ta lisas: «Hiinlastel on suured ambitsioonid mitmetel põhjustel: prestiiž, siseriikliku poliitika õigustamine ning teaduse ja tehnika võidukäik.»
Läänes põhjustab see aga peavalu. «USA tunneb, et Hiina hakkab võib-olla nende juhtivat kosmosepositsiooni üle võtma,» ütles Hagt. Analüütikute hinnangul ei ole Hiina programm mõeldud NASA töö ülevõtmiseks, kui samas on Hiina teatud valdkondades ette jõudnud. Näiteks väikesatelliitide arenduses.
Nimelt ehitab Hiina mikrosatelliite, mis on suutelised vaenlaste satelliitidele «külje alla hiilima» ning neilt luureandmeid koguma. Samuti võivad need pisikesed satelliidid tegutseda suuremate Hiina satelliitide «turvameestena». Sõjalisest seisukohast on mõlemad funktsioonid ülimalt kaalukad.
Teine hiinlaste trump on oskus ühele satelliidile kuni kolm kasulikku koormust paigaldada, mis omakorda teeb satelliitide kasutuse tunduvalt odavamaks.
Seetõttu on kogu Hiina kosmoseprogramm USA omast odavam ka ärilises mõttes elujõulisem. Arvestades ka sellega, et just hiljuti sattusid Ameerikas mõned kosmoseprogrammid rahalistel põhjustel küsimärgi alla.
«Meie kosmosetooted muutuvad kolmanda maailma riikides üha populaarsemaks,» ütles Harbini tehnoloogiainstituudi emeriitprofessor Jin Yongde. «Me ekspordime juba sidesatelliite Venezuelasse ja Pakistani.»
Kõige enam juurdlevadki lääne vaatlejad selle üle, milleks Hiina oma võimalusi kasutama hakkab. Hiina analüütikute sõnutsi on pikemas perspektiivis eesmärgiks rajada Kuule kosmosesadam, kust saaks korraldada missioone kaugemale kosmosesse.
Samuti ihaldab Hiina valitsus Kuu heeliumivarusid, mis aitaksid tulevikus lahendada meie planeedi energiamuresid.
Kui nagu ka teiste riikide puhul, on Hiina kosmoseprogramm vähemalt osaliselt mõeldud sõjaliseks kasutuseks.
«Hiina arendab välja võimalusi vaenlaste kosmosevarustuse ründamiseks, kiirendades kosmose militariseerumist,» seisab Pentagoni viimases raportis Hiina sõjalise võimsuse kohta.
Professor Jin on ilmselgelt vaimustunud Chang’e missiooni poeetilisest küljest. Nimelt on nimi laenatud legendaarselt kuujumalannalt.
Mis aga puudutab konkreetseid ülesandeid, on ta väga praktiline ja konkreetne. «Chang’e peab täpselt kaardistama kõikide satelliitide ja kosmoselaevade orbiidid, mis Maa ja Kuu vahele jäävad. Nii et kui keegi osutub Hiina suhtes vaenulikuks, siis on meil võimalik neid hävitada või kahjustada. Või kommunikatsiooni sekkuda,» ütles ta.
Mitmed riigid, Jaapan ja India kaasa arvatud, üritavad alles kuidagi Kuuni jõuda - pool sajandit pärast seda, kui Nõukogude Liit Külma sõja päevil selle märgi maha pani.
Copyright The Financial Times Limited 2010.