Kuidas saab maailma parim avalik esineja üle lavahirmust?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvusvahelise kommunikatsiooni- ja esinemiskoolitustega tegeleva mittetulundusorganisatsiooni Toastmasters poolt tänavu parimaks avalikuks esinejaks pärjatud Mohammed Quahtanil on lavahirmust ülesaamiseks omapärane nipp, kirjutab Business Insider.
Nagu paljudel teistel inimestel, oli ka tavaelus Saudi Araabias turvainsenerina leiba teenival Quahtanil hirm avaliku esinemise ees. Olukorra tegi hullemaks lapsepõlvest kaasa tulnud kogelemishäire, mis lõi vahel ärevatel hetkedel ka täiskasvanuna tema kõnes välja.
Selleks, et mõtlemine õigesse raamistikku suruda ning lavahirmust üle saada, kasutab ta aga üllatavat psühholoogilist strateegiat: ta kinnitab endale, et ta on oma publikust parem. See aitab tal esinedes endast enesekindel mulje jätta ning samuti ei kimbuta teda esinemise ajal ka kogelemishäire.
«Ma ei ütle kindlasti, et ole enesekeskne või suurustlev,» ütles Qahtani. «Kuid kinnita endale, et sa oled kõigist, kes sind jälgivad, parem, kuna sinul on olemas julgus, et nende ees seista ja neil ei ole.»
See mõttetrikk muudab viisi, kuidas esineja tajub enda ja oma publiku vahelisi võimusuhteid. Sotsiaalne ärevus, mis tabab paljusid algajaid kõnelejaid, on tegelikult hirm, et publik jälgib sinu esinemist kriitilise pilguga ning ootab pingsalt, millal sa mõne vea teed.
«Tegelikult soovib pea iga publikuliige aga hoopis vastupidist,» ütles Qahtani. «Nad istuvad sinu ees, kuna nad usuvad, et sul on midagi neile õpetada ning neile meeldib, kui nende meelt lahutatakse ning samas ka haritakse. Nad ootavadki, et sa oled parem kui nemad,» selgitas augustis maailma parima avaliku esineja tiitli saanud mees oma nipi tagamaid.
«Mida rohkem sa sellesse usud, seda rahulikumaks sa muutud,» ütles Qahtani. «Ja kui sa astud oma publiku ette, ei paina sind kartus, et komistad oma sõnade otsa või unustad midagi olulist. Selle asemel mõtled sa: «isegi, kui ma teen mõne vea, mis sellest?»»