Sisuturundus

Otsin ausat juhti

Marilin Pikaro

FOTO: EY

Ausa juhi leidmine võib osutuda oluliselt keerukamaks ülesandeks kui tubli töötegija palkamine. Piltlikult öeldes on Eestis välja kujunenud eetilistelt tõekspidamistelt kolme sorti juhid: esimene grupp, kes viibivad Rootsi kardinate taga; teiseks need, kes on sealt lahkunud ning kolmas grupp, keda ei ole veel kinni peetud. Püsib üksnes lootus, et see viimane on valdavas enamuses ka ise ausat äritegevust au sees hoidev seltskond.

Ärieetikast lugupidava juhi tuvastamiseks on lihtsaim tee kindlaks teha, milliseid samme on ettevõttes astutud ja milliseid pettuseid ennetavaid või avastavaid meetmeid rakendatud, et ei tal endal ega ka kogu organisatsiooni personalil poleks piinlik ettevõtte nime meediaväljaannetest lugeda. Käesoleva suve alguses EY poolt Eesti organisatsioonides läbi viidud pettuseriske puudutava küsitluse tulemustest nähtub, et neljandik viimase kahe aasta jooksul avastatud pettusejuhtumitest on toime pandud ettevõtte keskastme juhtide, juhatuse või nõukogu liikmete poolt.

320 vastajast 21% nõustub täielikult või osaliselt, et korruptsioonivastaste põhimõtete järgimine kahjustab ettevõtte konkurentsivõimet Eesti turul. Samaaegselt nõustub 25% vastajatest täielikult või osaliselt ka sellega, et kui tema altkäemaksu ei paku, siis teeb seda konkurent ja võidab tehingu. Eriti arvukalt on viimane väide positiivseid vastuseid saanud jae- ja hulgikaubanduses, tootmises, tööstuses, transpordi ning logistika sektorites. Enamik väitega nõustujaid on selle sektori tippjuhtkonna liikmed, tegev- või finantsjuhid.

Kolmandik küsitluses osalejatest on veendunud, et organisatsioonis on viimase kahe aasta jooksul esinenud pettuseid, mida ei ole avastatud. Nendest pettusejuhtumitest on 58% seotud ettevõtte vara omastamise, varguse, raha „välja kantimise“, teatud tehingupartnerite soosimise, altkäemaksude või kingitustega. Pooled uuringus osalenutest nõustus täielikult või osaliselt, et ebaeetiline käitumine jääb organisatsiooni tippjuhtkonnale sageli märkamata. Praktikas on see selgitatav nii organisatsiooni suuruse või tegevusvaldkonnaga – juht ei suuda ise kõike jälgida, kuid ei ole rakendatud ka piisavaid sisekontrollimeetmeid – kui ka juhtkonna vähese tähelepanuga eetiliste põhimõtete tutvustamisele ja ausa ärikultuuri edendamisele. Aus äri saab alguse juhist – ilma eeskujuta ning nulltolerantsita ebaseadusliku tegevuse suhtes on asjatu oodata vastavat käitumist ametiredelil allpool olevatelt töötajatelt.

Enim loodetakse pettuste ennetamisel ja avastamisel Eestis finantsaudiitori tegevusele (90%), samas kui maailma praktikas enim tulemusi andvad meetmed, üllatusauditite läbiviimine ja vihjeliin, on Eestis kõige vähem kasutatavad vahendid  (vastavalt 33% ja 23%). Oluline on mõista, et mitmed pettusevormid, näiteks altkäemaks, ei ole üksnes ettevõtte finantsnäitajaid või tööprotsesse analüüsides enamasti tuvastatavad, vaid eeldavad täiendavate sisekontrollispetsiifiliste protseduuride rakendamist.

Vihjeliin, mis on üles ehitatud vajadusel anonüümsust pakkuvana ning suunatud sündmuse objektiivsete asjaolude tuvastamisele, võib anda nii ettevõtte juhtkonnale, audiitoritele kui juristidele väärtuslikku teavet oluliselt varem, kui see avalikkusele teatavaks saab. Objektiivsust aitab suurendada vihjeliini rakendamiseks ja käigushoidmiseks koostööpartneri leidmine, kelle rolliks on ühtlasi ka juhtumi esmaste asjaolude kindlakstegemine, kontrollimine ning nõudmisel anonüümsust tagaval viisil kõrgemale juhtorganile esitamine. Ühtlasi väldib selline mehhanism laimu, siseintriigide või muul põhjendamatul alusel kaebuste osas lauskontrollide läbiviimist ning juhtide ülekoormamist vähese tähtsusega sündmustega tegelemisega. Üllatusauditite ja -kontrollide suurim väärtus seisneb nende ootamatuses ning protseduuride põhjalikkuses. Näiteks finantsauditite metoodika, ajakava ja peamised protseduurid on auditikohustusega ettevõtete töötajatele, eriti raamatupidamise üksuses, enamasti piisavalt hästi teada. Samuti on siseaudiitor kohustatud koostama ette aasta tööplaani, nimetades ära valdkonnad, mida ta auditeerima asub koos viidetega riskidele ning eeldatava ajakavaga. Üllatuskontrollid seevastu on ajendatud kas mõnest aset leidnud sündmusest, infokillust (sh ka vihjeliini teatest) või mõnest sündmusest teises sarnases valdkonnas tegutsevas ettevõttes. Kontrollide iseloom, kestus, detailsus on alati erinev ning tuleneb eelkõige püstitatud hüpoteesidest ja kontrollitava kahtluse ulatusest. Praktika on siiski näidanud, et kui juhtkonnal on tekkinud kahtlusi, mis viivad üllatusauditini, on kõikidel juhtudel leiud ka organisatsiooni jaoks olulised. Aus ja tark juht teab, et alati ei pea õppima juba tekkinud kahtluse pinnal tagantjärele enda vigadest, vaid mõistlik on ennetavalt veenduda, et enda äris ei oleks juurdunud teiste ettevõtete vead.

Kokkuvõttega EY pettuseriskide uuringust Eestis saab tutvuda siin.

Autor: Marilin Pikaro, EY finantspettuste atesteeritud uurija

Tagasi üles