Selle aasta suvel 70-aastaseks saanud Eesti talupidajate keskliidu juhil ja mahepiimatoodetega kuulsaks saanud Pajumäe talu peremehel Arvo Veidenbergil pole mahti pensionile jäämisele mõelda ning miks ta peakski – isatalu pidamisest ei saa ju kunagi loobuda.
Arvo Veidenberg ei pea oma talust tegelikult küünte ja hammastega kinni hoidma põhjusel, et tal poleks seda kellelegi jätta. Ta on üles kasvatanud kuus poega, kellest igaüks, kui kolmandas klassis käiv pesamuna välja arvata, talu pidamisega hakkama saaks.
Aga ta ei taha talu kellelegi kohustuseks muuta. Las poisid proovivad esialgu õnne enda valitud erialal. Mis ei tähenda, et nad isal, kes praegu olude sunnil Pajumäele üksinda jäänud, vajadusel abiks ei käiks.
Vanuselt kolmas poeg Viljar, kes Eesti Maaülikoolis just seda eriala õppinud, lööb praegu Pajumäe talu müügitöös regulaarselt kaasa.
Vana asunikukoht
Ajalooliselt on tegemist asundustaluga, mis sai oma nime perenime Veidenberg eesti keelde ümber pannes. Siin kasvas Arvo koos kolm aastat noorema õega üles, käies esimesed aastad samas Abja koolis. Küüditamise elas pere õnneks üle.
«Meil oli kõik valmis, passisime teise korruse aknast, kas autotuled lähenevad, aga õnneks nad meile ei tulnud,» meenutas mees õudutekitavaid aegu.
Sügisel kooli minnes olid pooled pingid tühjad, sest sealkandis, vastu Läti piiri oli palju põlistalusid, mis kõik inimestest tühjaks viidi.
Küüditamise vari polnud Veidenbergide perest siiski veel lõplikult mööda läinud. Klassivõitlus teravnes kolhooside aegu ja agronoomi kutsega isa tembeldati kulakuks. «Meil oli ainsana suur õunaaed ja eks selle peale ihuti hammast. Kuna isa arvas, et meid nagunii rahule ei jäeta, lasime ühel ööl vargsi autoga jalga – esialgu Valka vanaema juurde ja seejärel Saaremaale, kus piiritsoonis elu märksa rahulikum tundus,» rääkis mees.
Isa eeskujul astus Arvo 1958. aastal põllumajandusülikooli agronoomiks õppima. Eduka lõpetamise järel oli plaan minna kohe edasi aspirantuuri õppima, kuid Vene kroonu tuli vahele.
Kahe aasta pärast sai siiski aspirantuuriga Saku maaparanduse ja maaviljeluse instituudis edasi minna. Sealt suunati andekas noormees Moskva taimefüsioloogia instituuti, kus õppides tutvus muide oma teise, armeenlannast abikaasaga, kes kinkis talle ka esimese poja. Olgu öeldud, et esimene abielu, mis oli sündinud noorusarmastusest, jäi pärast seitsme aasta pikkust kooselu lastetuks.
Võõrad majas
Eestisse naastes töötas Veidenberg pikka aega, pea 20 aastat, Polli katsebaasis, algul noorem- ja hiljem vanemteadurina. Alates 1989. aastast peab ta oma isatalu. Oma kodu tagasi saamine ei läinud aga Veidenbergidel sugugi kergelt, sest nõukogude võim oli tallu kaks võõrast peret sisse pannud ja enamikul hoonetel polnud enam katustki peal. Esialgu sai neljakesi elumaja koridoris kükitatud.
Kui talude pidamine Eestis uuesti lahti läks, võttis Arvo ohjad Pajumäel enda kätte. Isal oli olnud maad 20 hektarit, aga nüüd tuli tagasi võtta koguni 110 hektarit. Alustati viljapuude ja roosidega. Esimesed kümme vasikat tõi Arvo kahekaupa Žiguli pagasiruumis kohale. Nüüd on ainuüksi lüpsilehmi 80 ringis.
Veidenbergi sõnul ei pea paika, et talupidamine hakkas Eestis uuesti arenema Edgar Savisaare ajal, sest tegelikult tuli taluseadus välja ja suhtumine muutus soosivaks hoopis Indrek Toome ajal. Tollal tehti riigi jõududega maaparandust, rajati puurkaeve ja kõrgepingeliine.
«Olukord muutus ja kõik meetmed tõmmati maha just siis, kui praegused talurahva kongressi pidajad võimule said,» teadis ta öelda.
Mart Laar võitles juba tagajärgedega, mitte ei pannud Eesti põllumajandusele põntsu, kummutab ta veel ühe väärarvamuse.
Tänavu sai Pajumäe parima mahetootja tiitli. Selle talu jogurteid, kohupiima ja kreeme võib leida kõigi suuremate kaupluste piimalettidest. Miks just mahetootmine?
«Aga seepärast, et Eesti talus kasvatati vanasti kõik sõnniku peal ja laut pühiti luuaga puhtaks.»
Oma meierei
Arvo haigestus 28 aasta eest hulginärvi põletikku, mis võttis kõik funktsioonid peale hingamise. Tuli lamada haiglavoodis, käia mööda taastusravilaid ja kodus pikalt haige olla. Praegu arvab ta, et see võis olla kõva mürgitamise tagajärg Pollis, kus kõiki taimi pritsiti nii et vähe polnud.
See pani mehe mõtlema ning edasi oli kõik öko ehk mahe tema jaoks loomulik. 2001. aastast alates on Pajumäe talu taime- ja loomakasvatus mahedaks tunnistatud, mõne aasta pärast sai samasuguse tunnistuse ka piimasaaduste töötlemine.
Tõuke piima vääristamiseks andis piima kokkuostuhinna kukkumine Vene kriisi aegu krooni ja 10 sendi peale. Sellega ei olnud lihtsalt võimalik ära elada. Alustati jogurtist, järgnes kohupiim, mida hakati turustama otse ehk kauplusse ise kohale viima.
See tasus ära. Viimase aja kõige minevam toode on aga hoopis toorpiim, mille on juba mitu poeketti oma valikusse võtnud ning mis on ostjate suure poolehoiu võitnud vaatamata sellele, et säilib vaid kolm päeva. Samas saab sellest piimast ka väga head hapupiima.
Prantsusmaal ja Itaalias tuleb toorpiim koguni automaadist, teadis talunik rääkida, ja unistab, et kord võiks meilgi nii olla.
Ega piimatootmine meelakkumine ole. Suvel on piima rohkem, aga piimatooted lähevad müügiks kehvemini, nüüd oleks nõudlus palju suurem, aga napib piima. Sisse ei taha Veidenberg tooret osta, sest selle kvaliteedis ei saa kunagi päris kindel olla.
Arvo Veidenbergi tutvusringkonnas pole saladuseks, et mees elab nüüd Pajumäel üksinda, igapäevaseks saatjaks vaid karjakoer Felli. Temast 23 aastat noorem viimane abikaasa ei pidanud koormusele vastu ja lahkus kolme aasta eest.
Mees ise seda talle pahaks ei pane, sest ei pea tagantjärele nii suurt vanusevahet mõistlikuks. Ta on ekskaasale tänulik viie poja eest, kellest tal väga palju rõõmu on olnud. Sel kevadel lõpetasid nad kõik kooli ja tegid issi juubeliks albumi, kus kõigi pildid koos nende diplomite koopiatega ilusasti kaante vahel.
Nad on kõik juba iseseisvad inimesed, kes eri viisidel oma teed astuvad. Vaid 10-aastane Karl-Hendrik hoiab kodus käies kogu aeg kiivalt isa ligi.
Presidendi parteis
Oma poliitikustaatusest rääkides ütles Veidenberg, et oma eelmises elus jõudis ta pioneerimaleva nõukogu esimehe kohani ja sellega tema parteiline karjäär piirdus. Hiljem on ta kuulunud konservatiivsesse rahvaerakonda, mis oli omal ajal praeguse presidendi partei.
«See nagu sobis talunikele, ent kui see muutus mõõdukaks ja seejärel koguni sotsiaaldemokraatlikuks, siis oli üleminek minu jaoks liiga järsk ja mõttetu. Ma ei saanud aru, kuidas talunikud kui tööandjad neid sotsiaaldemokraatlikke ideid kaitsevad. Otsustasin igasugusest parteilisest tegevusest loobuda. Mul talunike keskliidu ja Viljandi liidu juhinagi tegemist küllalt,» selgitas mees.
Miks talunikud hiljutisel maarahva kongressil ei osalenud?
«Meil on liikmeid kõigist erakondadest, ka juhatuses. Oleks üsna lühinägelik siduda end mõne konkreetse erakonnaga, koostööd me ei välista aga kellegagi. Maarahva kongress ei saa olla parteiüritus,» vastas Veidenberg.
Ta ei usu, et talusid Eestis palju juurde tekib, kuid ta sooviks, et olemasolevad säiliks. Talu võib tema sõnul olla nii suur kui väike. Tegelikult on talu mõiste meil üldse määratlemata. Iga suvekodu võib endale talu sildi külge riputada, veelgi enam – räägitakse koguni narkotaludest ja muust säärasest. Ka taluseadust sisuliselt pole. Tundub, et asjade paika panekuks napib poliitilist tahet.
Milline on talunike esinduskogu suhe endise tootjate liidu ehk praeguse põllumeeste liiduga? Veidenbergi sõnul kaaperdasid nad hea nime ära, pretendeerides justkui kõigi maainimeste esinduskoguks. Tegelikult küntakse, nagu põllulgi, kaht kõrvuti vagu.
«Peaasi, et üks teise vagu ära sonkima ei tule,» avaldas ta soovi. Ta lisab, et väiketalunikel ja suurtootjatel on siiski erinevad huvid, kuid koostöö kahe organisatsiooni vahel võiks kindlasti palju parem olla.
Arvo Veidenberg:
• 1963 lõpetas EPA agronoomina
• 1963–65 oli Nõukogude armees
• 1965–69 Moskva taimefüsioloogia instituudi aspirant
• 1969–89 Polli katsebaasis teadur
• 1995 – Viljandi talupidajate liidu juhatuse esimees
• 2004 – Eesti talupidajate keskliidu juhatuse esimees
Pojad (vanimast alates):
• Eduard – lõpetas TÜ arstina, tegutseb ravimiäris
• Andres – lõpetas TÜ geenitehnoloogina
• Viljar – lõpetas Eesti Maaülikooli tootmise ja turustuse eriala
• Ingvar – inglise filoloog
• Indrek – õpib TÜ-s keemiat
• Karl-Hendrik – õpib 3. klassis