Andres Arrak: miks hoitakse Kreekat euroalas?

Majandusteadlane Andres Arrak

FOTO: Postimees.ee

Tänavusuvine hapukurgihooaeg möödub meedia ja selle tarbijate, aga ka poliitikute jaoks kõike muud kui igavalt. Ärevust ja pingeid hoiab üleval Euroopa mastaabis imepisike Kreeka. Riik on tõepoolest tilluke.

Mullused andmed näitavad, et Kreeka moodustab Euroopa Liidu SKPst oma 1,36 protsendiga (rahvastikust 2,2 protsenti) ning eurotsooni SKPst 1,87 protsenti (rahvastikust 3,2 protsenti). Kuidas siis on ikka võimalik, et selline riik pälvib nii palju (negatiivset) tähelepanu?

Kadedaks teeb ühtepidi. Kui Eesti saaks sama palju positiivset tähelepanu, oleksime seitsmendas taevas. Aga on üldteada tõde – negatiivne uudis müüb paremini kui positiivne. Siiski on asju, millest Kreeka puhul eriti ei räägita.

Euroopa - nii majanduslik kui poliitiline projekt

Kahtlemata on nii Euroopa Liit kui eurotsoon ühteaegu nii poliitiline kui majanduslik projekt. Esimese puhul prevaleeris vähemalt alguskümnendeil poliitiline aspekt, millele haakus ühisturu näol külge üha rohkem ka majanduslik. Ka siin olid oma kindlad ühinemiskriteeriumid.

Me mäletame, kuidas Eestile ja teistele toona liitujatele (kokku kümme) esitati ikka uusi ja uusi nõudmisi ning tingimusi. Mis sest, et võrreldes näiteks Balkanimaadega olime siin Baltikumis mitme pügala võrra salongikõlbulikumad. Eriti Eesti, mis alustas kardinaalseid majandusreforme teistest varem.

Eurotsooniga on lugu veidi teistsugune. 1992. aasta veebruaris Maastrichtis fikseeritud euronõuded olid karmid ja eelkõige majanduslikud, aluseks nobelist Robert Mundelli poolt formuleeritud optimaalse valuutapiirkonna teooria. Selle järgi pidid ja peavad ühtset valuutat kasutavad riigid täitma olulised tingimused: tööjõu ja kapitali vaba liikumine, riskide maandamine eelarvesiirete abil kriisipiirkondadesse ja lisaks tuleb kasuks sarnane majandustsükkel.

Eelarvesiirete poliitikat on küll sõnades kerge, aga praktikas raske rakendada. Rikkamad riigid ei loovuta meelsasti oma tulu hädas olijatele. Eriti kui viimased on oma hädades ilmselgelt ise süüdi. Euroopa Stabiilsuse ja Kasvu leping ei sisalda iseenesest nn väljaostu (ingl k – bailout) klauslit.

Ent viimane finants- ja majanduskriis sundis 2010. aasta aprillis sellest de facto loobuma. Üldistatult võib öelda, et ühtsest valuutast võidavad sarnast eelarve- ja rahapoliitikat praktiseerivad riigid. Tänane eurotsooni kriis ongi tingitud sellest, et kõik ei ole õppinud noa ja kahvliga sööma.

Kuidas sai Kreeka euroalasse?

Kreeka tunnistati eurokõlbulikuks 2000. aastal ning ta ühines eurotsooniga 1. jaanuaril 2001. Tänaste probleemide valguses küsivad paljud, kas Kreeka aktsepteerimine oli põhjendatud.

Võtame kaks kuulsat põhikriteeriumi: ühineva riigi eelarvedefitsiit ei tohi olla suurem kui kolm protsenti SKTst ja valitsussektori koguvõlg ei tohi ületada 60 protsenti SKTst. 2000. aastal oli ametliku statistika järgi (siin). Kreeka eelarvedefitsiit ligi neli protsenti ja valitsuse võlg 105 protsenti. Seda nö ametlikel andmetel.

20. juuli Postimehest (siin) saame teada, et ainuüksi Goldman Sachs teenis Kreeka võla peitmisega «sadu miljoneid» dollareid. Hilisemates intervjuudes on nii IMF kui EKP (Euroopa Keskpank) tegelased tunnistanud, et nad olid Kreeka susserdamisest teadlikud.

Lugejal on ilmselt veel meeles, kuidas Eesti põrus esimest korda eurotsooniga liitumisel 2006. aastal, lootsime ühineda 1. jaanuar 2007. Komistuskiviks osutus liiga kiirest majanduskasvust tingitud liiga kõrge inflatsioon.

Vastavalt Maastrichti lepingule ei tohi liituja inflatsioonimäär olla rohkem kui 1,5 protsenti kõrgem kolme madalaima inflatsioonitasemega riigi keskmisest. Eesti inflatsiooni tase oli toona ligi viis protsenti ja kasvas buumi edenedes kuni 7,5 protsendi tasemele. Kreeka inflatsioon 2000. aastal oli 3,91 protsenti.

Teine kord ähvardas Eestit põrumine 2010. aastal – ja seekord eelarvedefitsiidi kriteeriumiga. Olime ju 2009. aasta lõpus järgmise aasta (tasakaalus) eelarvet Riigikogus kinnitades arvestanud mõneprotsendise majanduskasvuga. Aga tuli miinus 14 protsenti.

Eesti sai hakkama tõelise imega ja rakendades erakorralisi kasinusmeetmeid (majandusteoorias nimetatakse sellist poliitikat – austerity, (nobelist Paul - toim), mida Krugman keeldus mõistmast ja tunnustamast) suutsime defitsiidi suruda tasemele miinus 2,7 protsenti. See andis põhjust 1. jaanuaril 2011 Tallinnas Vabaduse väljakul šampusepudeleid avada.

Aga tuleme tagasi Kreeka ja tänaste meeleolude juurde. Ausalt öeldes häirib mind kui majandusinimest kõige rohkem see, et kogu dispuut on taandunud poliitilistele argumentidele. Selge, et Kreeka võtmine eurotsooni oli (erinevalt Eestist) eelkõige poliitiline, mitte majanduslikult põhjendatud otsus. Mis iganes põhjustel.

Täna kujutatakse eurokriteeriumidele mittevastava Kreeka eurotsoonist kasvõi ajutist (Saksamaa ettepanekul) lahkumist maailma lõpuna. Tillukese Kreeka lahkumine kukutavat kogu eurotsooni ja Euroopa Liidu. Tuletan meelde artikli alul toodud arve Kreeka «suuruse» kohta.

Tõsi ta on – kuna Kreeka ühinemisotsus oli poliitiline, siis on ka tema lahkumisotsus eelkõige poliitiline. Seepärast võtavadki sõna poliitikud, mitte majandusteadlased. Kui just välja arvata Krugman ja IMF, kes on majanduslikku paratamatust arvesse võttes pannud ette suur osa Kreeka võlast kustutada. Poliitkorrektne väljend selle kohta on – restruktureerida. Krugman on Kreekal lausa soovitanud eurost loobuda. Enamus europoliitikuid aga tegeleb siiamaani enesepettuse ja majandusseaduste eiramisega. Viimast aga pikka aega teha ei õnnestu.

Kui rikas Kreeka on?

Vaatame mõningaid numbreid. Kreeka SKP elaniku kohta (CIA 2014, ostujõu pariteet) oli 25 800 $ (Saksamaal 44 700 ja Eestil 26 600) ning kasvas 2014. aastal 0,2 protsenti (olles eelnevalt olnud peaaegu seitse aastat miinuses). Kärbete tõttu on tänavune aasta taas miinusega alanud.

Kreeklased rabavad samal ajal tundide arvestuses küll rohkesti tööd teha – keskmise hõivatu kohta 2014. aastal 2042 tundi (sakslane 1371 tundi ja eestlane 1859 tundi). Iseasi, ma ei ole kindel, kas mitmetunnine siesta pole mitte sinna sisse arvestatud.

Samal ajal on töötunni efektiivsus Kreekas väike. Eurostati andmetel (2013) annab üks töötund Kreekas uut väärtust 20,2 €, Saksamaal 42,8, Eestis 11,4 ja Soomes 39,7. Niisiis tööd ei tule teha mitte palju, aga hästi. Tund tööd läheb tööandjale maksma (Eurostat, 2013) Kreekas 14,6 €, Saksamaal 31,4, Soomes 32,3 ja Eestis 9,8 eurot.

Olgu lisatud, et keskmine pension oli Kreekas samal ajal 882, Saksamaal 791 (väiksem kui Kreekas), Soomes 1050 ja Eestis 288 eurot.

Märkimisväärne on ka Europarlamendi saadikute palkade ja majutuskulude võrdlus. Enim makstud on Itaalia saadikud – 11 703 € kuus palgana ja 4003 € majutuseks. Saksamaa vastavad näitajad on 7 700 ja 4 100. Kreeka saadiku kuupalk on 8 594, eestlasel 3 400.

Nüüd oleks kohane tsiteerida Andrus Ansipit: «Kui see on kriis ja krahh, et siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada.» (öeldud 7. veebruaril 2008 pressikonverentsil). Selles kontekstis tundub vaese Eesti sundimine rikast Kreekat solidaarsusest abistama kohatu, ebaeetiline ja amoraalne.

Kreeka võiks olla veelgi rikkam

Kusjuures normaalsema majandamise ja toimiva maksusüsteemi korral oleks Kreeka veelgi rikkam. Võtame varimajanduse. Selguse mõttes tuleb rääkida terminitest. Varimajandus kuulub koos kodumajandusega nn varjatud majanduse alla (viimast enamasti ei osata hinnata – kodune moosikeetmine ja muru pügamine näiteks).

Varimajandus ise jaguneb aga halliks ja mustaks. Halli varimajanduse alla kuuluvad iseenesest legaalsed tegevused (ehitus, hotelliteenindus, söögikohad jne), kus sageli aga jäetakse maksud maksmata. Musta varimajanduse puhul on tegevus ise ebaseaduslik (salakaubandus, prostitutsiooni vahendamine jne).

Tuleb tunnistada, et hinnangud varimajanduse osakaalule on väga erinevad ja baseeruvad kaudsetel meetoditel. Aga kuna neid on kaua harjutatud, siis ju on seal teatav tõetera sees.

Niisiis – riiki ilma varimajanduseta pole olemas. Isegi Austrias ja Šveitsis ulatub see üle seitsme protsendi SKPst (siin).

Euroopa kontekstis suurima varimajandusega on Balkanimaad ja Baltikum – Eestis 27,6 protsenti (2013). Kreeka varimajanduse suurus on 23,6 protsenti, Saksamaal 13 protsenti. Sellise arvestuse järgi on Kreeka varimajanduse nominaalne väärtus (2013) 58 miljardit  dollarit ehk 53,42 miljardit eurot.

Kui mingi ime läbi õnnestuks Kreekas saavutada Saksamaa tase (13 protsenti) võiks Kreeka varimajanduse suuruseks olla 29,47 miljardit  eurot; aastane võit 24 miljardit eurot. Kreeka 312,7 miljardilisest välisvõlast moodustab see ligikaudselt ühe kaheteistkümnendiku. Uuest kreeditoridelt järjekordsete valelubadustega välja lunitud abipaketist (80 miljardit protsenti) aga täpselt ühe kolmandiku.

Ega kreeditorid (vähemalt nende nõuandjad) lõpuni lollid ei ole, ju nad teavad neid arve ja tunnevad Kreeka tühjade lubaduste pikka ajalugu põhjalikult. Ent silmaklapistuma ja süüdimatuid otsuseid tegema sunnib seesama poliitkorrektne solidaarsus.

Miks ei lasta Kreekal minna?

Europoliitikud võiksid oma nõunikelt (nendelt päris nõunikelt, mitte hiljaaegu ülikooli lõpetanud ja hästiistuvates ülikondades ning nahalähedaselt raseeritud tegelastelt) ja majandusteadlastelt küsida, miks nad lasevad Kreekal omas rasvas praadida ja miks nad ei lase tal minna.

Üks põhjus on see, et lihtsameelsed ja sinisilmsed eurotsooni loojad unustasid algusest peale reservfondi raha korjamisest (erinevalt IMF’st). Teiseks «unustati» eurotsooni alusdokumentidesse kirja panna nö ausa lahkumise protseduur. Et kui keegi kehtestatud reegleid piisavalt rikub, siis ulatame talle kimbu punaseid nelke ja jätame hüvasti.

On see ikka tõenäoline, et Kreeka suuruse päästepaadi lahkumine kogu emalaeva põhja viib? Eks ennustamine, eriti finantsturgudel, ole tänamatu töö. Aga ajaloost leiab hea tahtmise ja viitsimise korral paralleeli Argentiina näol.

Argentiina – kas Kreeka eeskuju?

Argentiina nimelt taasavastas valuutakomitee süsteemi ja ühines sellega 1. aprillil 1991, sidudes peeso dollari külge kursiga üks-ühele. Argentiina pangaautomaatidest sai ühele nupule vajutades peesosid, teine nupp andis dollareid. Valuutakomitee teatavasti tähendab seda, et kogu kodune ringlev raha peab olema kaetud konverteeritava välisvaluutaga vähemalt 100 protsenti.

Eesti tegi sarnase otsuse juunis 1992 (esimesena endises Nõukogude Liidus), sidudes krooni saksa marga külge. Kaheksa krooni võrdus ühe margaga. Olemuslikult võib valuutakomiteed pidada väga sarnaseks osaliselt oma rahast ja täielikult oma rahapoliitikast loobumisega. Ehk siis peaaegu sama, mis ühtse valuutapiirkonnaga ühinemine. Seega julgen öelda, et Eestisse jõudis euro juba 1992. aastal.

Argentiina sattus põhjustel, mida siin artiklis ei mahu kirjeldama, erinevatesse raskustesse ja oli sunnitud jaanuaris 2002 laskma peeso kursi vabaks. Eelnevalt olid ka seal pangad nädalate kaupa suletud, tänavad täis massirahutusi ja presidendid vahetusid nagu voodipesu. Mis siis Argentiinaga juhtus peale kursi vabaks laskmist (siin)? Ehk mis võiks juhtuda Kreekaga eurotsoonist lahkudes? Usun, et siit on võimalik leida paralleele.

Kõigepealt kurss. Peeso odavnes üleöö peaaegu neli korda ning stabiliseerus peale mõningast kõikumist tasemele 3,5 peesot = 1 dollar. Ehk kõik, mis Argentiinas toodetud, muutus samas proportsioonis ekspordipartnerite jaoks odavamaks, import muutus samal ajal kallimaks.

Teiseks laenuintress kui majanduse jaoks üks olulisemaid näitajaid. Kriisieelselt umbes viie protsendi tasemelt hüppas intress kiiresti tasemele 100 protsenti ja veidi ülegi. Aga langes juba 2003. aasta lõpuks kolme protsendi peale (2008. aasta keskel 20 protsenti).

Mis juhtus peale devalveerumist inflatsiooniga ja tootmiskuludega? Argentiina oli enne kriisi süvenemist elanud pikka aega deflatsioonis või nullilähedase inflatsiooniga. Äkki saavutas tarbijahinnaindeksi muutus lae 120 protsenti aastas.

Kiiresti jõuti tagasi nulli peale ja edasi jäi inflatsioon kõikuma 10-15 protsendi vahemikus. Loomulikult tähendab devalveerimine seda, et toorainet ja muid kaupu tuleb hakata sisse ostma kallimalt. Argentiina tootjahinnad tõusid nullkasvu tasemelt 40 protsendi peale ja loomulikult kukkusid jälle kiiresti endisele tasemele.

Huvitav on jälgida, mis juhtus Argentiina välisvaluuta reservidega. Kui veel jaanuaris 2001 olid need 28 miljardit  dollarit, siis 2002 keskpaigaks oli järele jäänud 8 miljardit. Edasi järgnes tõus ja tänu kaubavahetuse ning majanduse üldisele kasvule oli 2008. aasta alguseks reservide suurus 50 miljardit dollarit.

Argentiina välisvõlg oli kasvanud sama kiiresti kui Kreeka oma enne viimast finantskriisi: 1995. aastal 87 miljardit dollarit, 2005. aasta jaanuaris 173 miljardit dollarit. Aga juba 2006. aasta keskpaigaks oli suur osa sellest tagasi makstud – välisvõla suurus «vaid» 105 miljardit dollarit.

Selge on see, et võlg kallines koos devalveerumisega. Sama ootab Kreekat drahmi puhul. Siit siis ka soovitused Kreeka võlakoormat leevendada (sh vaesemate riikide nagu Eesti maksumaksjate arvel).

Nagu juba öeldud, aitas peeso odavnemine kaasa Argentiina kaubandusbilansi paranemisele ja majanduskasvule. Kui enne ulatus kaubandusdefitsiit kuni 5,5 miljardi dollariga miinusesse, siis 2003. aasta keskpaigaks oli ülejääk 17,5 miljardit dollarit. Ekspordi maht kasvas 25 miljardilt 75 miljardi dollari peale.

Ja lõpuks (kui lugeja ei ole arvude rägastikus juba hinge heitnud) siis Argentina SKT dünaamika. 1997. aasta seitsmeprotsendisest kasvust sai kriisi käigus kiiresti miinus 12 protsenti.

Aga 2004. aastal saavutati juba 11 protsenti kasvu. Tuleb tunnistada, et tänaseks on Argentina jõudnud jälle paar korda põhjas ära käia ja tänaseks taandunud null-kasvu lähedale. Ju ei ole ka seal majanduse juhtimisega ja konkurentsivõimega kõik korras.

Mis me kõigest sellest võiksime järeldada Kreeka kohta? Kuna ei taha artikli mahtu kahekordistada, siis jätaksin järelduste tegemise taibuka lugeja hooleks. Üks on aga selge, kõik maailmalõpukuulutajad võiksid: a) süüvida majandusteooriasse, b) uurida veidi ajalugu. Jaksu selleks.

Tagasi üles