Keset Sahara kõrbe Nigeris kükitab üksildane Agadez. Alles see oli, kui linna elanik Idriss Mohammad teenis sandikopikaid, vedades turiste liivaluiteid uudistama. Nüüd sõidutab Mohammad palju tulusamat seltskonda, kirjutab Wall Street Journal: euroopalikust elust unistavaid migrante.
Igal esmaspäeval litsub Mohammad oma valgesse Toyota kastikasse umbkaudu 30 aafriklast – Senegalist, Gambiast, Nigeeriast ja mujalt – ning põrutab nendega läbi kõrbetolmu Liibüa suunas.
Sõit võtab neli päeva ja pole eriti turvaline. Mohammadi on tulistatud ning korduvalt röövitud. Siiski on ta teeninud viie aastaga piisavalt raha, et osta endale viie magamistoaga maja ning esmatarbekaupade pood.
Täna tegeleb Mohammad inimveoäri laiendamisega ning investeerib uutesse sõidukitesse. «Liibüa on tulus,» ütles Mohammad oma äsjasoetaud Land Cruiserit parkides, taskust tilbendamas satelliittelefon. «Me aitame vaestel jõuda paikadesse, kus on võimalusi. See on uus turism.»
«See [turismivorm] äratab meie linna ellu,» ütles piirkondliku valitsuse peasekretäri asetäitja Abdourahamane Moussa, kellele ei mõju veenvalt tema kabinetti sattuvate Euroopa ametnike palved ülalmainitud tegevust koomale tõmmata. «Migrandid ostavad asju, tarbivad meie tooteid, elavdavad meie majandust. Inimesed lõikavad kasu. Kuidas võiksime me seda peatada?»
Tänavuste prognooside kohaselt teevad 140 000 elanikuga Agadezis vahepeatuse enam kui 150 000 rännumeest, ütles valitsus. Neli korda rohkem, kui aastal 2011.
Linnatänavail tunglevad tsiklid, sedaanid ja Toyota pikapid. Mudatellistest majad hakkavad tsemendist villadele arvuliselt alla jääma. Siluett sirutub kõrguste poole ning seda kroonivad päikesepaneelid ja satelliittaldrikud. Kaamelid on muutumas harulduseks.
Veelgi dramaatilisem on muutus nomaadide laagrites teel linnast Liibüasse – õitsele puhkenud puhkepaikades ei puudu mošeed, bensiinijaamad, restoranid, autoosade laod ja toidupoed.
Külakeses nimega Tourayat on püsti pandud tagasihoidlikke hotelle. Siin teenib ka sõjaväeohvitser Yacouba Mounkaita. «Need inimesed tahavad kuhugi minna, see ei ole minu töö neid peatada,» ütles puu varjus istuv ohvitser, seltsiks Liibüasse siirduvad teismelised Hope ja Promise. «Mul muudki teha. Ning: nad turgutavad turgu.»