Uus seadus mõjutab pereliikmete varalisi tehinguid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käesoleva aasta 1. juulil jõustunud uus perekonnaseadus tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi, mis mõjutavad pereliikmete varaliste tehingute ning sealhulgas kinnisvaratehingute tegemist.
Mõnevõrra muutunud regulatsioonidega tuleb arvestada nii abieluvaraga kui ka alaealistele lastele kuuluva ning täisealiste eestkostet vajavatele isikutele kuuluva varaga tehingute tegemisel.
Kuna õnnestunud kinnisvaratehing on pere jaoks olulise majandusliku ja emotsionaalse tähendusega ning enamasti seotud kodu loomisega, siis tasuks konkreetsete võimaluste kohta küsida alati täpsemat infot notarilt, kelle poole tehingu tõestamiseks pöördutakse.
Abieluvara
Üheks uue seaduse olulisemaks muudatuseks varaliste suhete korraldamisel on abiellujate võimalus abielu sõlmimisel valida kolmest varasuhtest sobiv süsteem.
Valida on võimalik kas varaühisuse, varalahususe või juurdekasvu tasaarvestuse süsteemi vahel. Sellest, millise süsteemi kasuks on otsustatud, sõltuvad nii omandatava vara staatus kui ka mitmed erisused tehingute tegemisel.
Kuna varem selliseid valikuid abiellumisel ei tehtud, siis enne 1. juulit 2010 sõlmitud abielude puhul kehtib reeglina varaühisus, kui pole sõlmitud abieluvaralepingut.
Kui soovitakse üle minna juurdekasvu tasaarvestamise suhtele, saab seda kuni 2011. aasta juuni lõpuni teha lihtsustatud korras.
Majanduslikult kõige tugevamalt seob abikaasad omavahel varaühisus. Vara, mis omandatakse selle varasuhte ajal, kuulub mõlemale abikaasale ühiselt. Ühisvaraga tehtavates tehingutes peavad abikaasad osalema koos või peab olema teise abikaasa nõusolek.
Abieluvaralepinguga on võimalik anda vara valitsemise õigus ühele abikaasale, kuid ka siis on ühise koduga keelatud tehingute tegemine vaid ühe abikaasa poolt.
Juurdekasvu tasaarvestamise ja varalahususe süsteemi korral on kumbki abikaasa oma vara omanik ning võib seda vabalt müüa ja pantida. See põhimõte kehtib ka kinnisvaratehingute tegemisel.
Erandiks on tehingud perekonna ühise eluasemega, mis on juurdekasvu tasaarvestuse korral võimalikud vaid teise abikaasa nõusolekul.
Hooldus- ja esindusõigus
Alates 1. juulist 2010 saavad alaealist last esindada ja lapse nimel tehinguid teha üksnes mõlemad vanemad ühiselt, kuna omavahel abielus olevatel vanematel on oma lapse suhtes ühine hooldusõigus. Erandjuhtudel võib ühel vanemal olla ainuhooldusõigus, kui kohus on selliselt määranud.
Samas ei või isegi vanemad ühiselt teha lapse nimel kõiki tehinguid. Peamiselt on välistatud tehingud, mille üheks pooleks on laps ja teiseks pooleks vanem või vanema lähisugulane, mille tõttu võib esineda lapse ja vanema huvide konflikt.
Varem ei andnud seadus mingit võimalust selliseid tehinguid teha isegi juhul, kui selleks oli põhjendatud vajadus. Nüüd on võimalik pöörduda kohtu poole erieestkostja määramiseks.
Kui ülaltoodud tehingutes pole vanematel täielikult õigus last esindada, siis teatud tehinguid võib lapse nimel teha üksnes kohtu eelneva nõusolekuga.
Selliste tehingute hulka kuuluvad kõik olulisemad tehingud kinnisvaraga.
Tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, et uue seaduse kohaselt tuleb nõusolekut taotleda mitte enam kohalikust omavalitsusest, vaid kohtust. Sellega seoses peab arvestama ka võimaliku ajakuluga.
Eelnimetatud piirangud kehtivad lisaks lapse ja vanema suhetele ka eestkostetava ja eestkostja suhetes juhul, kui täisealise isiku teovõime on piiratud ja talle on kohtu poolt määratud eestkostja.