Kaja Koovit: hirm lolliks jääda

Pildil Postimehe majandustoimetuse juhataja Kaja Koovit. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Me kõik tahame olla targad ja ilusad. Kui valima peab, siis loodetavasti pigem targad. Või vähemalt ei taha me end avalikult ohvriks ja lolliks tunnistada. See on inimlik.

Veel kümme aastat tagasi olid inimestelt raha väljapetmise skeemid suhteliselt lihtsad ja kergesti paljastatavad. Kes ei mäletaks aastatel 1993–1995 sadu inimesi fantastilise kasuga peibutanud Safranit või heausksetelt kõrgete intresside lubadusega ligi sada miljonit krooni laenanud EAG Autokeskust. Need on kodukootud skeemid.

Internetiajastu ja üleilmastumine on olukorda muutnud ning võimalusi laiendanud.  Skeemi­tajate organisatoorses ja kodutöös on tunda juristide kätt. Kui rahapaigutusega kipuvad asjad hapuks minema, võivad seda küll uurida igasugused inspektsioonid, kuid kokkuvõttes on suur tõenäosus, et kõik ongi juriidiliselt korrektne. Inimene on  oma raha vabatahtlikult ära andnud ja sellest paraku ilma.

Eelmisel kolmapäeval rahvusraamatukogus toimunud Synkronice’i ja Spinglo investeerimisvõimaluse tutvustusel  hämmastas mind inimeste pime usk. Miks ollakse valmis paigutama tundmatusse ettevõtmisse kümneid tuhandeid kroone küsimusi esitamata? Kui mulle pakutakse võimalust osta mingit väärtpaberit – mis nime see ka ei kannaks, on selle olemus ettevõttes omandiõiguse tunnistamine –, tahaksin aru saada. Kindlust, mida ma oma raha eest saan.  

Internetiavarustesse vastavalt pakettidele kas  9000 või 27 000 krooni saates tahan ma teada, kus need väärtpaberid registreeritud on. Kui vastuseks tuleb, et neid ei peagi enne börsile minekut kuskil registreerima, hakkab minul ohutuluke põlema. Peaks hakkama ka teistel. Ja mind ei veena jutud, et keegi teab kedagi, kes isiklikult teab äraütlemata usaldusväärset välismaist ettevõtmise asutajat. Tänapäeval on väga lihtne luua veebisait ja pakkuda selle mitmesuguseid teenuseid. Püramiidskeemid on väga levinud petuskeemid, mis tunduvad algul normaalse ettevõtlusena, kuid põhinevad tegelikult võrgustiku kasvatamisel. Raha teenivad alustajad, kuid hilisemad liitujad kindlasti kaotavad, sest lihtsalt ei ole nii palju järjest liituda soovivaid inimesi.

Finantsinspektsiooni poole on pöördunud inimesed, kes on pidanud ülisuure tulu ootuses suu puhtaks pühkima kümnetest tuhandetest dollaritest.  

Ei tohi lasta end petta mesikeelsest müügijutust, tuleb oma peaga mõelda. Nagu ütles finantsinspektsiooni turujärelevalve divisjoni juht Kristjan-Erik Suurväli: «Investeerimise kohta käib ütlus, et kui miski tundub liiga hea, et olla tõsi, siis see tavaliselt ei olegi tõsi.»