Kas praegune majanduskriis tundub hirmsana? Kui jah, siis ärge muretsege, sest see võib olla kõigest uue kriisi algus. Vananeva ja väheneva rahvastikuga riigid võivadki hakata pidevalt kogema pikki ja sügavaid tagasilööke, mille vahele jäävad vaid nõrgad kasvuperioodid.
Üldjuhul järgnes majanduskriisile tihti kiire V-tähe kujuline tõus, ent kaks aastat pärast ülemaailmse kriisi puhkemist räägitakse tõsiselt W-kujulisest kriisist ehk uue languse võimalusest. Paljudes maailma majanduse jaoks olulistes riikides on rahvastik kiirelt vananemas ning osas riikides on kätte jõudmas aeg, mil rahvaarv alustab püsivat langust.
Jaapani rahvaarv langeb selle sajandi keskpaigaks praeguselt 127 miljonilt 95-le. Saksamaa rahvaarv langeb kaheksa miljoni võrra, Venemaa rahvaarv 14 miljoni võrra ning sajandi keskpaigaks on langustrendis ka Euroopa Liidu rahvaarv.
Selle majandusliku mõju kohta on ökonomistidel Claus Vistesenil ja Edward Hugh’l tekkinud hüpotees, mis seob selle omakorda Modigliani elutsükli säästmise ja tarbimise teooriaga. Modigliani teooria on lihtne.
Selle kohaselt iseseisvat elu alustavad inimesed teenivad üsna vähe ja seetõttu laenavad oma tuleviku sissetuleku arvelt. Vananedes maksavad nad oma võlgu tagasi ning keskealistena hakkavad pensionipäevadeks säästma, et pensionile jõudes hakata sääste kulutama.
Kujutame nüüd ette maailma, kus kõigi oluliste riikide rahvastikud vananevad, ent erineva kiirusega. Sellistes riikides nagu Saksamaa on rahvastikus ülekaalus keskealised, mistõttu paljude inimeste ratsionaalsete valikute summana peaks Saksamaal olema suur hulk investeerimist vajavaid sääste, sellal kui tarbimine on madal, sest keskealised tarbivad oma sissetulekutest väiksema osa kui noored või pensionärid. Ja nii ongi, Saksamaa sisetarbimine on juba kümmekond aastat stagneerunud, aga säästude tase on kõrge.
Kust peaks aga Saksamaa taolises riigis tulema majanduskasv, kui sisetarbimise kasvulootust pole? See saab tulla vaid ekspordist ja ekspordisektoris toimuvatest investeeringutest. Nii ongi Saksamaa majandus viimased kümme aastat sõltunud äärmiselt palju ekspordisektori käekäigust.
Täpsemalt öeldes vajab Saksamaa majanduskasvuks, et kaupade ja teenuste eksport oleks pidevalt suurem kui import. Selle saavutamiseks tõstis Saksamaa juba kantsler Gerhard Schröderi ajal maksukoormust ringi, suurendades käibemaksu ja vähendades sotsiaalmaksu. Selle loogika oli, et sotsiaalmaksu langetamine aitab saksa eksportööre, sellal kui käibemaksu kasvatamine aitab maha suruda sisetarbimist ja vähendab seeläbi ka kaupade importi.
Kui nüüd rahvastiku vananemine jätkub, peaks varsti kätte jõudma aeg, kus väga paljud inimesed lähevad pensionile ja säästmise asemel hakkavad kogutud raha kulutama. See aeg on Jaapanis juba kätte jõudmas ning see tähendab hukatust Jaapani riigieelarve defitsiidile, mida Jaapani tööinimesed seni usinalt rahastanud on. Jaapani riik vajab pideva eelarvedefitsiidi katteks järjest uusi sääste, samas kui jaapanlastel tekib kiusatus senised säästud riigi võlakirjadest välja võtta ja raha kulutama hakata.
Kui Hugh ja Visteseni teooria osutub õigeks ja vananevad ühiskonnad muutuvad sõltuvaks ekspordist, siis on sellel tuleviku seisukohalt murettekitavad tagajärjed. Kui rahvaarvu langust suudavad paljud olulised riigid veel suuresti tänu immigratsioonile vältida, siis vananevad kõik riigid.
Hiina inimeste keskmine vanus näiteks ületab aastaks 2025 USA elanike keskmise vanuse, kuigi rahvaarv Hiinas rahvastikuprotsesside suure inertsi tõttu veel kasvab. Järelikult suureneb raevukas võitlus eksportimise võimaluste pärast, sest vaid nii saab majandus kasvada.
Ent väheke üldisem küsimus on, mis saab majandusest, kui langevad nii kogu rahvaarv kui tööealiste inimeste arv? Siin saab vaid spekuleerida, sest majandusteadus üldiselt eeldab, et rahvastikuprotsessidel ei ole majanduslikele protsessidele mingit märgatavat mõju ja seetõttu majandusteooriad ei võta demograafiat ka arvesse.
«Põhiteooriad ei tegele otseselt rahvaarvu muutumise küsimustega, sest teooria peab kehtima mõlema arengusuuna kohta,» kommenteeris seda Tartu Ülikooli välismajanduse professor Janno Reiljan.
Ent natuke on rahvaarvu muutuse mõju majandusele siiski uuritud. Band for International Settlements’i töötaja Elõd Takįts avaldas hiljuti dokumendi, kus ennustab, et vananev rahvastik hakkab kõikjal arenenud maailmas kinnisvarahindu alla kiskuma, kusjuures kõige hullemini pihta saavate riikide kinnisvaraturud võivad järgmise neljakümne aastaga kaotada 75-80 protsenti kinnisvara väärtusest.
Kõik taandub lihtsale nõudmise ja pakkumise tasakaalule. Kui rahvaarv kasvab, siis suureneb nõudlus kinnisvara järele ja hinnad tõusevad. Kui rahvaarv langeb, siis omakorda väheneb nõudlus kinnisvara järele ja hinnad langevad. Takįts ennustas tegelikult, et isegi kasvava, ent vananeva rahvastikuga riikides hakkavad kinnisvarahinnad langema, sest pensionärid müüvad pensionil olemise rahastamiseks oma kinnisvara maha.
Ida-Euroopa riike Takįtsi uurimus ei käsitlenud, ent Eesti koos ülejäänud Ida-Euroopaga kannatab maailma ühe kõige suurema rahvastiku vananemise ja rahvaarvu languse all, mistõttu Takįtsi ennustuse tõelevastavuse korral tabab ka meie kinnisvara suur hinnalangus.
Inimeste kinnisvarajõukuse vähenemine omakorda suurendab tõenäoliselt veel soovi säästa ja eksportida, sellal kui sisenõudlusele mõjub see halvasti, ent jällegi, kõik ei saa samal ajal ülejääke omada.
Kui kinnisvarasektoris toob rahvaarvu tõus kaasa hinnatõusu ja vähenemine hindade languse ehk deflatsiooni, siis kas ei või sama juhtuda ka teiste hindadega? Inflatsiooni defineeritakse mõnikord kui liiga suurt hulka raha, mis ajab taga liiga väikest hulka kaupasid, ent mis juhtub, kui inflatsiooni definitsiooni natuke muuta nii, et me defineeriksime inflatsiooni kui kasvavat hulka inimesi, kes soovivad piiratud hulka kaupa?
Rahvaarv on jõukas maailmas sajandeid ainult kasvanud ning samal ajal on pidevalt tõusnud ka hinnad. Inflatsioon tuleb küll raha nõudmise ja pakkumise vahekorrast, ent võimalik, et rahamassi kasvu põhjuseks on seegi, et rahvaarv kasvab ning igale uuele inimesele on vaja majandustegevuses osalemise jaoks raha juurde trükkida.
Või teisiti vaadates, kui inimesi on järjest enam, siis iga inimese kohta jääb järjest vähem ressursse nagu maa, mistõttu maa ning muu kinnisvara hind tõuseb, täpselt nii nagu Takįts kirjeldas. Kui inimesi hakkab vähemaks jääma, siis on iga inimese kohta jälle maad rohkem ehk maa hind peaks langema, mida Takįts ka ennustab.
Reiljan seda samas ei uskunud. «Mingite kaupade hindade muutumine võib loomulikult sõltuda elanikkonna arvu ja struktuuri dünaamikast, aga kui ühes valdkonnas hinnad langevad, siis läheb raha teise valdkonda, kus need muudel võrdsetel asjaoludel tõusevad,» lausus Reiljan.
Samas on keeruline ette kujutada valdkonda, kuhu peaks kinnisvarasektorist lahkuv raha minema. Langev rahvaarv toob suure tõenäosusega kaasa nõudluse langemise nii toiduainete, esmatarbekaupade, turismiteenuse, meelelahutuse kui tõenäoliselt paljude teiste kaupade järele. Vähenev nõudlus omakorda võib innustada ettevõtjaid langetama hindu, tekitades just sellise deflatsioonilise surve, mille võimalust Reiljan eitab.
Omaette probleem on, et vähenev nõudlus muudab keeruliseks heade investeerimisvõimaluste leidmise, sest vähenevat nõudlust saab rahuldada ka olemasolevate tootmisvõimsustega. See muudab tõenäoliseks, et lisaks kinnisvara hindadele võivad väärtust kaotada ka inimeste kogutud säästud.
Tuleviku ennustamine on tänamatu töö, ent samas õnnestub tõenäoliselt enamikul keskealistel ja noortel inimestel ära näha, milliseid mõjusid langev rahvastik toob. Sajandi keskpaigaks kasvab maailma rahvaarv veel kahe miljardi inimese võrra, ent seejärel kasv aeglustub ja aastal 2075 saavutab maailma rahvaarv oma tipu 9,22 miljardi inimese juures. Pärast seda hakkab kogu maailma rahvaarv vaikselt langema. Vananeva ja väheneva rahvastiku majanduslikud mõjud peaksid aga juba palju varem meile selgeks saama.
Väike Saksamaa
Eesti kvalifitseerub selles olukorras koos ülejäänud Ida-Euroopaga väikeseks Saksamaaks, suutes majanduskasvu saavutada vaid ekspordi toel, kuigi omaette küsimus on, kas Eesti on ikka Saksamaaga sama konkurentsivõimeline.
Nii rahvaarvu kui tööealise rahvastiku langus on Eestis juba mõnda aega süvenenud, mistõttu vahepealne majandusbuum tuli laenamisest ja hoogsast tööviljakuse kasvust. Praeguseks on Eesti inimeste keskmine vanus ületanud 40 aastat, mille ületamine kipub Hugh sõnul tähendama sisetarbimise stagneerumist ja jooksevkonto ülejääkide teket. Keskmine eestlane peaks olema jõudnud vanusesse, kus ta hakkab säästma pensioniks.
Umbes viie aasta pärast tabab tööturgu 90. aastate väiksemate põlvkondade tööturule jõudmise aeg, mis lühiajaliselt võib kaasa tuua surve palgatõusuks, ent väheke pikemas plaanis tähendab vähem tööinimesi ka vähem tarbimist. Järgneva poole sajandi jooksul langeb Eestis tööealise elanikkonna arv 31% ehk 284 000 inimese võrra. Rahvaarv samal ajal langeb praeguste trendide jätkudes vaid 100 000 inimese võrra, mis võib suurendada töötavate inimeste maksukoormust.
Vähem tööinimesi tähendab paratamatult vähem toodangut erinevate teenuste ja kaupade näol. Igasugune tööviljakuse kasv peab kõigepealt kompenseerima järjest halveneva tööinimeste ja ülalpeetavate suhte ja alles seejärel saab sealt tulla kaasa elustandardi kasv. On poliitiliste valikute küsimus, kuidas jagada ressursse üha suureneva osakaaluga pensionäride ja pidevalt väheneva tööealise rahvastiku vahel.