Enn Veskimägi: tasuline haridus sunnib ülikoole pingutama

Tööandjate Keskliidu juht Enn Veskimägi usub, et tööandjate nõudmiste täitmisel kasvab Eesti keskmine elatustase kiiremini. Foto: Priit Simson

Tööandjate Keskliidu volikogu esimees Enn Veskimägi kaitses intervjuus Otsustajale juba peaaegu skandaalse kuulsusega tööandjate manifesti.

2007. aastal avaldatud eelmises tööandjate manifestis kirjutasite, et praegu on selgusetu nii eurole ülemineku aeg kui valmisolek selleks. Toonase manifesti üks olulisemaid eesmärke – liituda eurotsooniga 2011 – on täitunud. Mis te arvate, kui valitsus 2009. aastal suuri kärpeid tegi, kas siis mõni minister veel mäletas, et ettevõtjad olid midagi sellist juba aastaid varem nõudnud?

Me ei aja siin taga autorsust ja ega meil siin ministritega põhimõttelisi erimeelsusi polnud. Peaasi et liitumine eurotsooniga toimus. Aga sõda oli kärpimise teemal küll. Mida siis kärbiti? Võeti tagasi mõned katteta lubadused ning tõsteti makse! Näiteks suurenesid käibemaks, töötuskindlustusmaksed, haiguspäevade hüvitised ja aktsiisid. Paljuski selle arvelt saavutati eurokriteeriumite täitmine.

Uus asi teie värskes manifestis on madalapalgalise tööjõu riiki lubamine. Millest selline meelemuutus?

Majandusministeerium just ennustas, et aastaks 2017 taastub tööhõive kriisieelsele tasemele. Suuremad firmad kurdavad tööjõupuudust juba praegu! Mida siis teha? Kas soovime, et madalapalgalisi töid teeksid eestlased ning kõrgepalgalisi töid välismaalased?

Või saadame professorid sügistöödele kive või kartuleid noppima? Fakt on see, et majandus ei vaja perspektiivis mitte ainult kõrgepalgalist lisatööjõudu, vaid teatud juhtudel ka lihtsamat. Küsimus pole seega selles, k a s meil on välistööjõudu vaja, vaid k u i d a s seda vajadusel kaasata.

Manifesti ajastamine riigikogu valimiste eelsele ajale viitab, et need on teie ootused uuele parlamendile. Kuidas on teie eesmärkide toetamine seotud valimiskampaania rahastamisega?


Tööandjate Keskliidu volikogu ei rahasta ühegi erakonna valimiskampaaniat. Võib-olla liikmeskonnas on selliseid fanaatikuid, aga hästi ei tahaks uskuda. Erakonnad saavad ju riigieelarvest toetust. Elagu sellest. Meie ettepanekud on suunatud riigikogule sellepärast, et toetame parlamentaarse riigi põhimõtteid.

Te tahate dividendide veelgi madalamat maksustamist, sotsiaalmaksu lage, väiksemat maamaksu, müügimaksu kaotamist ja madalamaid keskkonnamakse. Kuidas peaks riigikassa kõikide nende soovide täitumisel rahastama sotsiaal-, kaitse- või hariduskulusid?

Avaliku sektori suurus peab hakkama vähenema. Selle kulud ulatuvad juba 48 protsendini SKTst. Kiire kulude kasv on toimunud just kriisi ajal, mis näitab, et erasektor kohanes kriisiga rohkem kui avalik! Nüüd peab ka riik järele tulema, sest vastasel juhul ootab meid katkematu maksutõus. Kuskilt tuleb ju avalikku sektorit rahastada ning pole lootagi, et selleks meile lõputult krediiti antakse.

Sellest on küll varasematel aastatel räägitud, aga küsin veel kord üle, miks peaks sotsiaalmaksu tasumise üle viima tööandjailt töövõtjaile?

Las siis töövõtjad või nende esindajad otsustavad, kui palju raha vajab tervishoid, kui palju pensionisüsteem või sotsiaalhoolekanne. Meil on ju vananev ühiskond. Kõike nõutakse järjest kõvema häälega, aga kust raha riigieelarvesse tuleb, seda ei näita keegi.

Peaasi, et jumala eest ise ei peaks maksma. Meie oleksime nõus töövõtjatega sotsiaalmaksu koormust jagama, kas või näiteks haigekassas, ning ülemineku ajal maksutõusu neile ka kompenseerima.

Ametiühingute keskliit on selles küsimuses kahjuks liiga passiivne, kuigi töövõtjate huvide kaitsmine selles protsessis peaks eelkõige nende ülesanne olema. Näiteks töötuskindlustuses meil maksukoormuse jagamine juba toimib, ning seda tulenevalt ametiühingutega omal ajal tehtud kokkuleppest.

Tasuline kõrgharidus annab lisaraha ülikoolide rahastamisse ja sunnib noort inimest senisest rohkem mõtlema eriala valikule. Mida veel?

Võib-olla see sunniks kõrgkoole rohkem kvaliteetse hariduse nimel pingutama ja ressursse paremini kasutama. Kui ettevõtted peavad oma toodanguga olema rahvusvaheliselt konku­­rentsi­võimelised, siis kõrgharidus peaks ju seda samuti olema! Kuidas teisiti on võimalik Euroopale tööviljakuselt järele jõuda? Eesti massikõrgharidus ei vasta ammu enam tööturu vajadustele.

Kui räägime pensionikassa puudujäägist või ka näiteks tasulisest haridusest, siis kas me ei võiks nii ühte kui ka teist rahastada ettevõtteile tulumaksu seadmise või dividendide sotsiaalmaksuga maksustamise abil?

Ettevõtete tulumaksu koormus on meil tegelikult võrdlemisi kõrge, lihtsalt maksustamise hetk on teine. Ei maksustata teenimist, vaid kulutamist. Dividendide sotsiaalmaksuga maksustamine aga peletaks Eestist igasuguse ettevõtluse, sest mis mõtet on siis ettevõtjana üldse tegutseda?

Kõrgem pensionile mineku iga on hind, mida tuleb maksta ühiskonna heaolustandardite kasvu eest. Kui tahame vananevas ühiskonnas saada vähegi normaalset pensioni, tuleb kauem tööl käia, mitte loota, et keegi seda meie eest ära teeb või kompenseerib.

Tallink teie liidu liige ei ole, sest kui ma nüüd õigesti mäletan, ütles Ain Hanschmidt umbes kümme aasta tagasi välja, et nii hästi teenival inimesel nagu tema peaks tulumaks olema suurem kui tavalisel palgatöölisel (üritan mälu järgi parafraseerida). Milline peaks olema riigi tulumaksu poliitika eelolevail aastail?

Kes keelab riigile või kirikule annetusi teha, kui raha on? Kümme aastat tagasi oli ta pankur. Kas ta on nüüd endiselt samal seisukohal, tuleks tema enda käest küsida. Mina arvan, et tulumaksu nii eraisikutele kui ettevõtetele võiks siiski vähendada, sest see kõige otsesemalt soodustab majanduse arengut: ergutab nii teenima kui tarbima.

Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik ütles õigesti, et Eestil tuleb oma sisemiste probleemide ületamiseks kiiresti rikkaks saada. See pole aga võimalik, kui erasektor ei saa või ei taha areneda.

Värskest manifestist leidsin vaid ühe viite sellele, et ka tööandjad on nõus millegagi panustama – kutsehaigus ja tööõnnetuskindlustus. Mida on tööandjad oma praegustest hüvedest nõus loovutama selle nimel, et Eesti elu viie aasta pärast parem oleks?

Defineerige mulle, millised on need tööandja hüved, mis kardinaalselt erinevad töövõtja omadest! Kui firmad teenivad tulu, soovivad kõik seda jagada, nii töövõtjad kui riik. Halvem on siis, kui mahud langevad. Näiteks palgad on meil üsna jäigad. Eelmisel aastal kärises vahe palkade ja kasumite vahel 39 protsendipunktini SKTst.

Palkade osakaal suurenes 56 protsendini ning kasumid langesid 17 protsendile. Võib-olla see ütleb midagi ka meie ettevõtte tulumaksusüsteemi iseloomu kohta, mis soodustab varude tekkimist headel aegadel ja kasutamist siis, kui sissetulekud langevad. Igatahes kriisieelsel ajal oli palkade ja kasumite suhe palju väiksem, ulatudes vist 8 protsendipunktini.

Meie ettepanekud aitavad luua keskkonna, mis võimaldab ettevõtetel olla tulusam ning taastada viie aasta perspektiivis kiire majanduskasv. Majanduse ja tööhõive kasv kergendab ju töövõtja olukorda esimeses järjekorras.

Kui rääkida veel teie eelmisest manifestist, siis olete suutnud läbi suruda ka koondamishüvitiste kärpe, töötukassast koondamishüvitiste maksmise. Mis te arvate, kui suur osa teie värskest manifestist on viie aasta pärast teoks saanud?

Ma ennustamisega ei tegeleks, aga juba praegu on mitmed asjad töös: näiteks lisaraha toomine kõrgharidusse või tööturuteenuste reform. Varimajandusega võitlemiseks piiratakse aktsiisimaksude tõusu. Riik on käivitanud uuringud muu hulgas sotsiaalmaksu jagamise küsimuses ning ka streigiõiguse valupunkte uuritakse.

Ametiühingutega jageleme alampalga teemal. Euroopa Liidu ühtne ja range eelarvepoliitika, mida rõhutas ka Tallinnas viibinud Euroopa Keskpanga president Trichet, on meie manifesti üks nõudmisi.

Kindlasti tahaks, et kaovad arulagedad ettevõtlustoetused, mis rikuvad ausat konkurentsi, suurendavad tööjõukulusid ning kahjustavad eksportivate ettevõtete huve. Juba 2007. aastal hoiatasime valitsust, et ettevõtlustoetuste jagamise kava meid ei rahulda, kuna see valdavalt läks pehmetesse meetmetesse, mis kokkuvõttes ainult suurendasid tööjõukulusid. Nüüd on tulemus käes. Sellele ju viitas ka Riigikontrolli audit.

Eestis mu meelest peaaegu polegi streike, vähemalt hetkel ei suuda ma meenutada, millal oli viimane töötajate väljaastumine. Miks streigiõiguse oluline piiramine teile nii tähtis on?

Streigiregulatsioon on puudulik.

Katmata on need ühiskonnale elutähtsad, peamiselt avaliku sektori valdkonnad, kus tuleb tagada minimaalne teenuste maht, näiteks meditsiin, energeetika ja ühistransport. Me ei taotle, et nendes valdkondades ei tohi streikida, aga kui seda tehakse, siis kedagi ei tohi jätta külma kätte.

See on rahvusvaheline printsiip, mida Eesti valitsus ei ole siiani suutnud kehtestada, ehkki seadus nõuab.