Pomerants: me ei hakka Hiiumaal naftat puurima

Ettepanek õpetada Ida-Virumaa kaevurid ümber pagariteks ja juuksuriteks pole vastse keskkonnaministri Marko Pomerantsi (IRL) kinnitusel tõsiseltvõetav, mistõttu jääb põlevkivitööstus ka edaspidi selle piirkonna peamiseks tööstusharuks.

Kuidas jagatakse koalitsioonileppe järgi ümber ministeeriumide võimkonnad?

Kui teisi allasutuste või valitsemisteemade kolimist mõne teise ministeeriumi halduse alla lubab võimulepe veel analüüsida, siis konkurentsiameti viimine majandusministeeriumist justiitsministeeriumisse lepiti kokku ilma täiendava analüüsimise vajaduseta. Mõte on selles, et enamik, kelle hindasid reguleeritakse, asuvad majandusministeeriumi haldusalas – siis poleks sellist näilist konflikti. Koalitsioonilepped on dokumendid, mis vajavad omakorda dešifreerimist ja …

… ja desinfitseerimist?

Võib-olla desinfitseerimist samuti, et lõpuks kaalumise ja põhjalikuma analüüsi tulemusel midagi välja jätta. Keskkonnaministeeriumi jaoks ootab lahendamist küsimus, kas maavaradega peaks tegelema keskkonna- või majandusminister.

Eesti geoloogiakeskus on omaette küsimus. Tegemist on keskkonnaministeeriumi haldusalas oleva äriühinguga, kes tegeleb riigi ressursside uurimisega ja geoloogilise kaardistamisega. Naljakal kombel sai kunagi sellest hallatavast asutusest ühe A4-formaadis paberil valitsuse otsusega nüüdseks ligi pooleteist miljoni euro suuruse käibega osaühing, millesse  riik panustab oma tellimusega  kolmandiku ulatuses ettevõtte käibest. Nüüd peab saama selgeks, kas ta jääb äriühinguiks või muutub riigi geoloogiateenistuseks, nagu on Soomes. Inimesed usuvad, et kui riik uurib, siis võib usaldada – nüüd tuleb sellesse uurimisvõimekusse ka enam panustada.

Teine pool puudutab maapõue varade kasutusele andmist, mis praegu on keskkonnaministeeriumi haldusalas. Kuidagi peaks saama lahti sisemisest konfliktist, et ühelt poolt oled sa keskkonnakaitse minister, teiselt poolt aga ressursside kasutamise ja kaevandamise minister.

Kuidas te seda teha kavatsete?

Peaksime andma keskkonnaministrile kaitsja rolli ja majandusministrile või ettevõtlusministrile kaevandaja rolli. See ei saa olla nii, et kogu teema koos kõigi ametnikega liigub majandusministeeriumisse ja keskkonnaminister peab vaatama, kuidas ise hakkama saab. Analüüsime.

Siseministeeriumist peaks saama jällegi puhas julgeolekuministeerium ja regionaalvaldkond liigub rahandusministeeriumisse minister Arto Aasa haldusalasse. Ruumiline planeerimine seevastu tuleks aga keskkonnaministri haldusesse.

Kired lõid üle pea just põlevkivi puhul; kaks eelmise valitsuse ministrit, jõulised daamid Urve Palo ja Keit-Pentus Rosimannus vahetasid sel teemal teravaid repliike.

Minu arvates ei saa siin ühtegi maavara eraldi välja tuua. Ei saa olla nii, et liiva, savi, fosforiidi ja lubjakiviga tegeleb majandusministeerium, põlevkiviga aga keskkonnaministeerium või vastupidi. Keskkonnamõju suhtes keskkonnaministeeriumist ei pääse kuidagi: saaste, jäätmed, keskkonnakaitse on ikka meie pädevuses.

Omaette küsimus puudutab keskkonnatasusid ja nende seotust maailmaturu hindadega. Majandusminister peab mõtlema, kui kaugele saab minna selle valdkonna majanduspotentsiaaliga. Keskkonnaminister peab tasakaalustama, et näidata saaste tegelikku hinda.

Kas põlevkivikeemiatööstus on Eesti pikaajalise rikkuse allikas või nähtus, mis saastab ja hävitab meie maad?

Kindlasti pole põlevkivitööstus see, mis meie majandust ainukese ja peamisena üleval hoiab. Samas on ta olnud täiendavate ühenduste puududes meie energiasõltumatuse tagaja.

Põlevkivitööstusel on meie sisemajanduse kogutoodangus kindel osa – suudetakse luua kõrge lisandväärtusega tooteid, mida kasutatakse näiteks elektroonikas . Olulised on töökohad Ida-Virumaal. Ilus on rääkida, et need inimesed võiksid kuidagi ümber õppida turismiteenindajateks, pagariteks ja juuksuriteks. Kuid see pole ometi mingisugune tõsiseltvõetav jutt. Ida-Virumaal oleks raske välja mõelda loodusvarde kasutamisest erinevat tegevust, mis annaks sealsetele inimestele võimaluse ellu jääda ja perele leiba teenida.

Kui suureks peate võimalust, et Eesti põlevkivikeemiatööstused võiksid toota Eesti aastase tarbimismahuga võrreldavas koguses autokütust?

Autokütuse tootmise plaan on minu arusaamist mööda reaalselt laual olnud, selle järgi praegused põlevkivitöötlejad koopereeruksid. Kuid see plaan sõltub paljuski nafta maailmaturuhinnast.

Kuidas seletate seda, et nagu põlevkiviettevõttejuhtidest aru võib saada, napib neil kaevandusmahtu, koalitsioonileping aga näitab võimalust kaevandusmahtu veel veerandi võrra vähendada – praegu lubatud 20 miljonilt tonnilt 15-le?

Põlevkivimahtude arutelu täpsus kõigubki vahemikus viis miljonit tonni siia-sinna. 15 miljoniga on keskkonnateema palju paremas seisus, aga tööstustel halb, 25 miljoni tonniga on tööstustel hea, aga keskkonnaga lood halvemad. Nõukogude ajal kaevandati tippaastal isegi 32 miljonit tonni.

Uues põlevkivi kasutamise arengukavas räägitakse suurusjärgust 20 miljonit tonni, kuid seda kogust ei kasutata praegu ära. Samas on ettevõtted investeerinud rohkemagi töötlemiseks.

Kuid ettevõtete kaupa vaadates seab madal nafta hind praegu näiteks Viru Keemia Grupile piiri ette. Endal limiiti pole ja Eesti Energialt varem kokku lepitud hinnaga osta ei kannata. Tagajärjena inimesed koondati ja saadeti koju.

Valimisvõitluse käigus esitasid uued erakonnad täiesti uut infot Eestis leiduvate enneolematute maavarade kohta ...

Minu meelest oli see härra Vello Leito Iseseisvusparteist, kes teatas enneolematutest naftavarudest Hiiumaa lähistel. Vanaema poolest hiidlasena ja hariduse poolest geoloogina märgin, et mulle omal ajal koolis sihukest asja ei õpetatud. Ma ei suuda sellele leiule entusiastlikult kaasa elada.

Olen veendunud, et meie kohalikeks energiaallikateks jäävad ikkagi põlevkivi, biomass, ka jäätmed,  tuul, millele saab lisada igasuguseid lokaalseid uuenduslikke lahendusi, päikesepatareideni välja. Minu arvates ei saa me näha, et nafta puurtornid seisavad Hiiumaa rannikul. Kui, siis näeme seal tulevikus avamere tuuleparki.

Millised võiksid olla võimalused kaevandada Eestis tuumatööstuses kasutatavaid maake?

Ma ei tea, kas see vastab tõele või on legend, aga räägitakse, et Nõukogude Liidu esimese tuumapommi loomisel oli oma osa ka Sillamäel rikastatud uraanil. Meie graptoliitargilliidis (diktüoneemakildas) on väga palju haruldasi metalle. Viimastel aastatel on selle vastu ka huvi olnud.

Eesti maapõue rikkuste kasutamisel tuleb arvestada ka inimeste taluvusega. Kui hakkame rääkima kavatsusest kaevandada fosforiite või metalle, siis tuleb arvestada vastuseisuga. Uraani tootmisega ei maksa lagedale tulla. Kuid me peame suurendama oma teadmisi maavarade kohta, seda nii maavarade enda kui ka keskkonnasõbralike kaevandamistehnoloogiate koha pealt. Kõik sõltub edaspidi sellest, milline on mõistlik aeg ja kui suur peab olema see vajadus.

Kuid rääkida praegu, et midagi ei peagi uurima, teame juba küllalt, pole mõistlik.

Fosforiit on tõepoolest üksainuke konkreetne maavara, mille kaevandamisele ütleb koalitsioonileping kindlalt «ei».

Lähimatel aastakümnetel fosforiiti kaevandama ei hakata. Küll pole ma nõus sellega, et 1980ndatel kogutud teadmised on kogu pagas, mis meil fosforiidi kohta on. Toonased puursüdamikud on uurimiseks sageli kõlbmatud. Inimesi ei pea hirmutama, et kohe läheb fosforiidi kaevandamiseks ja kohe kaob vesi ära.

Koalitsioonilepingu punkt, mis lubab Eesti maastiku varemetest puhastada, tekitab küsimuse, kas siin pole mitte tegemist lihtsalt raha tuulde loopimisega, selle kulutamisega tegevustele, millega loodus ise hakkama saab.

Varemete lammutamine käib juba praegu riiklikest vahenditest Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu. Nüüd on lisandunud ka Euroopa Liidu toetus, mille abil need vanad eri otstarbega amortiseerunud hooned, lautadest ja militaarobjektidest kuni amortiseerunud elamuteni, maha lammutada.

Meie maastikud vajavad visuaalset parandamist. Paljud sellised hooned võivad olla ka inimesele ohtlikud. Kindlasti ei muutu Eesti kunagi varemetevabaks tsooniks, kus pole ühtegi lagunenud hoonet.

Maa toon näiteks Kadila või siis Rohu mahajäetud raketibaasid Lääne-Virumaal. 1990ndatel asus seal metsas sadadel hektaritel silikaatehitisi ja angaare. Nüüd sinna taas seenelisena sattudes olin üllatunud, mida loodus ise on suutnud nende rajatistega teha. Paarikümne aastaga on puud ja seened asfaldist läbi kasvanud – iga kord pole vaja sekkuda.

Kuid iga sellise objekti puhul tuleb põhjendused läbi vaadata, sest keskkonna alal on väga palju kaalutlusotsuseid. Matemaatikal põhinevaid lahendusi siin eriti pole.

Miks te kaotate segaolmejäätmete põletamisel elektri ja soojuse koostootmisele makstava toetuse?

Kui segaolmejäätmete põletamise toetust mitte maksta, tõuseb segaolmejäätmete hind ja see soodustab jäätmete liigiti kogumist.

Koalitsioonileppe järgi toodaks jäätmekäitluse ärisse ka vabaturu elemente. Tallinna linnale see muudatuse ei meeldi, sest nende arvates võimaldab just linna korraldatav jäätmevedu asju hästi teha. Kuidas suhtute väitesse, et vabaturg suunab prügi metsa alla, omavalitsus aga lööb korra majja?

Üllataval kombel võib ka praegu, korraldatud prügiveoga leida küllaltki palju prügi metsa alt. Ma ei räägi siin Tallinnast. Eelmisel nädalal käisin jooksmas Põlvamaal Ridali kandis, kus on korraldatud prügivedu, ega saanud aru, mille kuradi pärast on prügi seal metsa all, kui 80-liitrine konteiner maksab pool eurot.

Tallinna-sarnases suurlinnas on võimalik vabaturgu kehtestada nii, et kohalikul omavalitsusel on ülevaade, kellelt kinnistu prügiveo tellib. Meie väikestes omavalitsustes on ikka korraldatud jäätmevedu loogiline ja taskukohane lahendus. Prügiveo puhul pole analoogiat elektriäriga, kus juhtmed peaaegu igas metsakülas olemas ja nii lätlased kui eestlased on oma pakkumistega igal pool kättesaadavad. Elekter ei lõhu teid ka.

Eestis on palju majandustegevuse piirangutega looduskaitsealasid. Milliseid leevendusi teie valitsus ettevõtjatele nendes piirkondades nüüd teha kavatseb?

Sellele ei saa anda ühte vastust, sest looduskaitseobjektidel on erinevad tingimused. Emumäe otsas majandustegevust arendada ei saa, kuid ümberringi nõlvadel asuvad põllud. Maa kündmine ei sega selle künka alleshoidmist. Samal ajal on Lahemaal rõhk kultuuripärandil ja samuti ilusatel ajaloolistel ehitistel. Sinna poleks õige tuhaplokist maja vahele ehitada.

Küsimus peitub selles, kas riik kompenseerib piisavalt ettevõtjale saamata jäänud tulu. Loomulikult kõlab vastus, et ei kompenseeri. On, mida arutada, aga samas on naljakas mingi maksutõusuga ettevõtjatelt raha korjama hakata, et saaks seda neile tagasi jagada. Üle pole ju midagi.

Kui rännumees paneb õhtu saabudes mereäärses metsasalus telgi üles, tuleb looduskaitseinspektor ja teeb talle trahvi. Kuidas oleks võimalik Eesti loodusrikkusi meie puhkajatele paremini kättesaadavaks teha?

Ma ei usu, et sellel rännumehel üldse õnnestub õhtusel ajal keskkonnakaitseinspektoriga kohtuda. Mõistlik matkasell leiab ka praegu piisavalt ööbimisvõimalusi. Selleks võib olla RMK lõkkeplats või siis kokkulepe maaomanikuga. Lihtsalt ehku peale pole mõtet kodunt välja minna, sest isegi halva plaaniga on parem kui ilma plaanita. Seda ütles juba kunagine keskkonnaminister Villu Reiljan.

MARKO POMERANTS

  • Sündinud 24. septembril 1964 Tamsalus Lääne-Virumaal.
  • Õppinud Tartu Ülikoolis avalikku haldust ja geoloogiat.
  • Pikaaegne riigikogu liige, siseminister aastatel 2009–2011 ja sotsiaalminister aastatel 2003–2005, Lääne-Viru maavanem aastatel 1995–2003, Lääne-Viru maavalitsuse keskkonnaosakonna juhataja aastatel 1994–1995 ning looduskaitse talituse juhataja 1990–1994; Rakvere looduskaitse valitsuse juhataja asetäitja aastatel 1989–1990.
  • Kuulub alates 2002. aastast Isamaa ja Res Publica Liitu.
Tagasi üles