Ettevõtja maksuametist: vaherahu on purustatud

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Raul Pint

FOTO: Liis Treimann

Maksuameti tegevus meenutab üheksakümnendaid, mil ametisse pidi minema kehvades riietes, kirjutab ettevõtete likvideerija Raul Pint. 

Maksuameti viimase nädala aktsioonid spordiklubide parklates ning ametipoolsed järgnevad kommentaarid pärivale meediale on tekitanud eelkõige ettevõtjates segaseid tundeid. Mõned aastad kestnud mõõdukas vaherahu uute majanduslike väärtuste loojate ja ümberjagajate vahel näib olevat selleks korraks purustatud. Taas koidab positsioonisõda – meie ja nemad. Ühel pool ettevõtjad ja teisel pool riigi esindajana maksuamet. Üks asub rünnakule ja teine suurendab kaitsemeetmeid.

Kas oli tegu avalikkuse valikuid suunava ülikaalutletud valimisnipiga või lihtsalt ühe suure riigiameti spontaanse jõudemonstratsiooniga? Tõde jääb ilmselt ka seekord selgumata või salastatakse nagu ikka viiesajaks aastaks.

Küll aga tekitab selline rünnak ja asjaosaliste rahulolevad kommentaarid meediakajastuses kodanikule mitmekülgseid tundeid.

Tavakodanik, ehk siis palgatöötaja või pensionär kihistab kahjurõõmsalt, et paras neile ärikatele, vaja jah neilt veel rohkem makse võtta, mis nad siis koorivad inimesi.

Riigiametnikud hõõruvad käsi ja nurruvad rahulolust - saab rohkem makse, saab bürokraatiamasinat suurendada ja rohkem sugulasi-sõpru rammusa riigilobi ligi sokutada.

Ettevõtja aga tõmbub turri nagu okassiga. Niigi tunneb ta ennast lüpsilehmana , kellelt kõik tahavad igapäevaselt raha saada. Ja mida rohkem seda parem. Ja nüüd põrgu päralt ei tohi ta enam peale pingsat päevatööd enam OMA firmale kuuluva autoga OMA firma raha eest ostetud bensiiniga poest ja spordiklubist läbi käia ? Ilma sellest raamatupidamisele ja maksuametile raporteerimata.

Pärast on ettevõtja sunnitud veel uudistest vaatama, kuidas eluga rahulolev, noor, kaunis ja särav maksuametnik ajakirjanikule seletab, et kõik toimunu on seadustega kooskõlas ja et nemad on kõik teinud väga hästi.

Tekib paratamatult küsimus, kuhu edasi ?

Edasi võib oodata ehedat positsioonisõda nagu ettevõtja ja maksuametniku vahel üheksakümnendatel. Paljud mäletavad veel selgelt seda aega, kui maksuametisse ei tohtinud korralike riiete ja hea autoga minna, vastasel juhul hakkasid riburada ettevõtte vastu repressioonid tulema.

Jah muidugi , ka siis oli seaduse ja ametnike keeles tegu revisjonide ja maksunõuetega ning otse loomulikult ei teinud ametnikud muud, kui lihtsalt täitsid seadust.

Tänane pilt on samasugune - aastakümned lähevad ja muutusi ei kusagil. Küll aga treib parlament üha uusi seaduse täienduse muutmise seadusi riburada pidi juurde , et kuidagi riigi elanike arvuga võrreldes ebaproportsionaalselt suurt koosseisu õigustada. Ehk siis lihtsalt jalajälgi teha.

Jalajälgedest tulenevalt tekibki ametnikul õigus süütu näoga väita, et aga teate, me lihtsalt täidame seadust ja teeme oma tööd! Kõlab tuttavalt, eks? Kas ei kuule mitte iga kodanik pidevalt seda juttu erinevate ametnike suust erinevates olukordades …

Millised valikud jäävad ettevõtjale sellises olukorras ?

Seadusi ta muuta ei saa, kuna seadusloome üle otsustab enamus. Ettevõtjate osakaal ühiskonnas saab olla ka parimal juhul viie protsendi ringis üldpopulatsioonist.

Kõike , mida küsitakse, ta anda ei jõua. Küsimus pole miitte ainult rahas või maksudes, vaid mõnevõrra laiem. Tahaks nagu ise ka midagi saada, mitte kõike loodut suunata ümberjagamisahelatesse.

Järele jääbki ainult oma positsioonide kindlustamine võimalike rünnakute suhtes , sealhulgas mineviku korrastamine ja ettevõtlusprahi enda järelt koristamine.

Tagasi üles