Tööandjate keskliidu juht: loobugem neist seitsmest asjast

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Toomas Tamsar

FOTO: Toomas Tatar / Postimees

Eesti riigil on vaja teha vähem, kuid paremini, sõnas tööandjate keskliidu juht Toomas Tamsar eilsel organisatsiooni aastakonverentsil «Tuulelohe lend.» Selle jaoks peaks riik loobuma neist seitsmest asjast. 

Loobume pettekujutlusest, et Eesti inimene on nõrk ja vajab kõikjal kellegi eest kaitset. 

Ma ei räägi riikaitsest ega lastekaitsest ega ka mitte erivajadusega inimeste kaitsest loobumisest. Suur osa õigusloomest ja ka ametnikkonnast on seatud kaitsma nõrka inimest kas üksteise eest, ettevõtjate eest, riigi eest või anonüümse suure kurja globaalse andmehankija eest. Eesti inimene saab toime ka palju vähema kaitsega. Vähendades relatiivset mahtu ja keerukust, vajab inimene boonusena ka vähem õiguskaitset. 

Loobume pettekujutlusest, et Eesti on nagu Saksamaa või Rootsi, lihtsalt pisut väiksem ja alles teel sinna.

Ei ole. Lõvi on suur ja magab 20 tundi päevas. Rebane on väike ja magab 10 tundi päevas. Kui rebasekutsikas püüab lõviks kasvada, siis ta jääb hätta – ta saab ikka edukas olla rebasena. Rebane on nutikas loom ja mitte kuidagi kehvem kui lõvi. Eesti saab olla edukas, aga riigina ei saa me püüda elada nagu Saksamaa. Ei tule välja. 

Loobume pettekujutlusest, et rasked reformid, mida vaja teha, saaksid kuidagi sündida vabatahtlikult, alt üles.

Ei saa. Kujutage nüüd ette, et organisatsioonis on vaja läbi viia muudatused – mõned osakonnad kaotada, tööülesanded ümber jagada, inimesi koondada. Te juhina ütlete : «Tehke seda vabatahtlikult. Ma juhina toetan ja pisut finantseerin teie pingutust, aga leppige ise kokku.» Mis juhtub? Vanasõna teab : Kes kannatab... See kannatab kaua. Ei lepita kokku. Mina tean ühte viisi, kuidas suured muutused sünnivad alt üles. See juhtub siis, kui alamkihid ei taha enam vanaviisi ja ülemkihid ei saa. Nooremad inimesed – see oli revolutsiooniline situatsioon. Ja seda me vist ei taha. Raskete reformide tegemine nõuab julgust ja riigimehelikkust. 

Loobume askeldamisest.

Rooma filosoof ja riigimees Seneca kirjutas umbes kaks tuhat aastat tagasi: «Me peame lõpetama ringitormamise, mida nii paljud harrastavad, tungeldes majades, teatrites ja foorumitel: nad sekkuvad teiste inimeste asjadesse, jättes alati toimeka mulje. Nende teguviisi võib õigustatult nimetada toimekaks logelemiseks.» Asendame majad, teatrid ja foorumid sihtasutuste, nõukogude, töörühmade, koordinatsioonikogudega, komisjonidega ja midagi tuleb tuttav ette.

Siin on meil minu arvates tegelik probleem. Me püüame siin Eesti riigis teha kõike, aga see-eest palju. Aga see-eest hästi. Aga see-eest odavalt. Ei klapi see võrrand. Juba mitmeid aastaid ei kapi. Mitte ükski inimene, ammugi minister, ei alusta oma tööd plaaniga, kuidas teha vähem. Sellest ei saa keegi aru. Ja OMETI – just seda on vaja. Kriisi aegu – kuulge see algas juba 6-7 aastat tagasi – vähendasid ettevõtjad kõigepealt kohvikulusid. Siis koolituskulusid ja reklaamikulusid (mis polnudki teab mis õige tegu, aga raskel ajal abiks ikka). Ja alles siis võtsid ette oma protsessid, vaatasid, kuidas tööd ümber korraldada ja millest võiks üldse loobuda. See viimane on avalikus sektoris tegemata. Sest hirm valija ees kammitseb. TEEME VÄHEM. 

Loobume ühetaolistest avalikest teenustest üle Eesti. 

Iga vald ei jõua ka põhikooli üleval pidada. Arukam on lapsi sõidutada. Vallajuht võitleb kohaliku kooli eest, aga oma laps käib tal lähedal linnas. Iga maakond ei jõua korralikku haiglat pidada. Arukam on patsiente sõidutada. Igas vallas ei pea kohapeal saama kõiki avalikke teenuseid. Kui, siis elektroonselt. Muide mina usun, et inimesed saavad aru. Inimesed ei ole lollid – kui neid mitte lollidena kohelda. 

Loobume micromanagemend'ist ehk pisiasjade juhtimisest. 

Laseme iga ameti juhil otsustada ja tegutseda – andes talle ette eesmärgid ja eelarve. Selmet anda ette pikki juhtimiseeskirju ja muretseda eelkõige eeskirjade, mitte eesmärkide täitmise pärast. Las koolidirektor otsustab, millised koolipingid ta ostab. Mõni teeb vea, siis sellest õpitakse – suur asi. Kindlalt on otsustamine, eksimine ja õppimine tõhusam viis juhtimiseks kui micromanagement

Nüüd pisut õhukesest ja paksust riigist. Õhuke riik on muutunud justkui sõimusõnaks – «pealegi, me oleme ju õhuke.» Ei, me ei ole õhuke. Nagu Raivo Vare Koostöökogu konverentsil ütles, oleme kohati liiga õhuke ja kohati selgelt paks. Õhukeses riigis ei ole midagi halba. Me kuuleme ikka ja jälle, et oma riik peabki kallis olema. See on tühi vabandus. Maailm teadis, et lendamine on kallis, kuni SW Airlines näitas, et ei pea olema. Keskendudes vaid olulisele – ohutus ja täpsus, näitasid nad tee odavale lendamisele. Jõukohane, õhuke, mis iganes sõnu me kasutame, soovin, et üks asi oleks selge: jõukohane ega ka mitte õhuke riik ei tähenda, et me ei peaks olema HOOLIV RIIK. Hoolivus ei seisne rahas ega pakutavate sotsiaalhüvede hulgas. Pole kunagi seisnenud. Pigem vastupidi. Mida enam on meil avalikku raha, eriti euroraha, seda hägusamaks läheb, kus sellel pildil on inimene ja seda enam muutub raha saamine ja kulutamine eesmärgiks omaette. 

Niisiis, loobume soovimast rohkem kellegi teise raha Eesti riigi paremaks juhtimiseks. Suur aeg nõuab suuri inimesi. Ma ei tea, kui suur aeg praegu on. Iga aeg on vist suur. Suurte asjade tegemiseks on vaja suuri inimesi – kes julgeksid Eestit reformida. 

Tagasi üles