Madise: mis juhtuks, kui riigikogu ei teeks aasta otsa ühtegi seadust?

Ülle Madise

FOTO: Mihkel Maripuu

Kui riigikogu mõnel aastal ei võtaks vastu ühtegi seadust, ei juhtuks sest midagi, leidis Tartu Ülikooli riigiõiguse professor Ülle Madise tänasel konverentsil «Tuulelohe lend.»

Muutusi viib sisse inimene, mitte struktuur. Kas struktuur ei või pigem takistada seda, mida on vaja teha kohe ja mida on vaja teha hästi, küsis Madise.

«Koostöö tihti ei suju, sest iga asutus on programmeeritud täitma oma eesmärke ja, sõltuvalt südametunnistusest, panema jalga taha teistele,» ütles Madise.

Kuigi linnad ja vallad teeksid meeleldi koostööd, ei saa nad moodustada ühiseid asutusi. Ent vallad on leidlikud – nii leidis viis valda võimaluse võtta tööle kolm korrakaitseüksust. «Töötaja on 0,2 kohaga tööle võetud, valla piiri ületamisel pani krõpsuga teise embleemi ja võttis teised blanketid,» rääkis Madise.

Tema sõnul on vaja vaid sellist seadust, mida ka tegelikult täidetakse. Kui seadust ei täideta, selle täitmine või kontroll on kallis, siis seda pole vaja.

Näiteks ei tohi roolis olles rääkida mobiiltelefoniga. «Ja siis kihutab mööda politseinik, kes räägib roolis mobiiliga,» sõnas Madise.

Seadus, mis ei toimi, põhjustab nii materiaalset kui moraalset kahju ning närvipinget. Seadusloome on ka üks koht, kus on võimalik hästi kokku hoida. «Miks on nii, et kui on tavaline plekimõlkimine ja poole ei saa kokkuleppele, tuleb politsei kohale? Miks ei saa seda lahendada seda asja välja õpetatud, varustatud, treenitud turvamehed,» küsis Madise.

Seadusloome vähendamisega oleks vabanevate töötundide hulk Madise sõnul muljetavaldav nii avalikus kui erasektoris.

See on koht, kus kokkuhoid on võimalik ja elu läheb paremaks pealegi. «Mis juhtub, kui riigikogu mõnel aastal ei võta vastu ühtegi seadust? Mitte midagi,» tähendas Madise. Riigikogu ei pea tootma seibe, millega pole suurt midagi peale hakata.

Kehtiv põhiseadus on tema hinnangul kohati ülemäära detailne. «Ja oleks väga tore, kui seda viga ei süvendata,» ütles Madise.

Uut põhiseadust oleks vaja kas siis, kui me muudame eesmärke ja väärtusi või siis, kui Euroopa Liit oluliselt muutub. «Praegu peaks kaaluma, kas seda on vaja ilu pärast ümber tegemiseks,» küsis Madise.

Eesti õiguskord ehitati üles dekaadiga, aastaks 2002. Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus seadus on omaette eesmärk, kuigi see ei tohiks nii olla.

«Jurist ei ole arhitekt, jurist on käsitööline. Juristi diplom ei anna oskust lahendada kõiki probleeme, mille lahendavad paremini erialainimesed. Seadus pole eesmärk, seadus on üks võimalik vahend, et kutsuda esile muutusi,» ütles Madise.

Praegune olukord sarnaneb tema sõnul sellele, kus kraani või pliidi parandamiseks remonditakse ära kogu maja. «Hädavaevu on tolm maha langenud ja värvilõhn lahtunud, kui juba leitakse kehv ukselink ning juba läheb täisremont uuesti lahti,» rääkis ta.

Samuti on probleem selles, et seadusloomes tullakse välja pigem suurte pakettidega. Näiteks peaks uut äriseadustikku ootama neli aastat. «Miks ei võiks probleeme lahendada ükshaaval, vajaduse tekkides?» küsis ta.

Ent seadus on vaevu jõudnud Riigikohtust kümme põhjapanevat lahendit saada, kui, kui juba tuleb uus põhjalik seadus. Ja kõik hakkab otsast pihta.

Tagasi üles