Financial Timesi kolumnist Gideon Rachman kuulis moskvalasest sõbra käest, et Venemaal «võistlevad omavahel televiisor ja külmkapp»: esimene innustab inimesi suurele patriootlikule võitlusele «fašistliku» Ukraina vastu, teine tõmbab aga tuure alla oma üha hõredama ja kallima sisuga.
Teleri ja külmiku lahing kajastub ka arvamusküsitlustes. Hiljutise uuringu valguses näeb ameeriklasi vaenlastena 44 protsenti venelastest – 4 protsenti enam, kui konflikti alguses.
Teise küsitluse järgi usub aga vaid 19 protsenti, et Ukraina peaks olema Venemaa osa. Märtsi lõpus pooldas seda seisukohta veel 50 protsenti venemaalastest.
Kui sõda Ukrainas tõeliselt käima läheb – mis võib juhtuda varsti, sest isegi Angela Merkel nägi rahuläbireekimistes vaid «lootuskiirt» –, ägeneb ka lahing venelaste südamete pärast.
Vladimir Putin, olles tõmmanud paralleele Suure Isamaasõjaga, annab mõista, et tema rahvas on taas valmis minema läbi raskustest ja taluma puudust. Samas ei ole Putin unustanud, et vähemalt osaliselt tuli ta võimule lubades kõrgemaid elustandardeid. Nagu ütles üks keskealine venelane: «Kes Nõukogude Liitu mäletab, teab kuidas on elada kartulite peal. Noorematel pole sellest aga aimugi.»
Ilmselt on Putini huvides korraldada Ukraina kontekstis pigem sõjaline kui majanduslik jõukatsumine – ohtlik tee, mis on aga Moskvale ahvatlevam, kui Berliini või Washingtoni jaoks. Seepärast, usub Rachman, oleks soovitav üritada tõmmata Putinit majanduslikule ehk siis külmkapi territooriumile. Seda siiski nii, et ennekõike kannataks eliit ja mitte lihtinimesed. Kiiret lahendust pole, valmistuda tuleb pikaks vastuseisuks ja varuda kuhjaga kannatlikkust.