Otsereportaaž: riistvarafirma 48 tunniga

Vahur Afanasjev
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Garage48 Tartus: riistvarafirma 48 tunniga
Garage48 Tartus: riistvarafirma 48 tunniga Foto: Reio Avaste

6.-8. veebruarini uhiuues Tartu Physicumis peetaval Garage48 üritusel loob poolteistsada elektroonikut, programmeerijat, inseneri, arhitekti, turundajat ja projektijuhti  48 tunni jooksul riistvaratooted, mida parimal juhul võib saata sama suur edu nagu Skype'i, Grabcadi või Transferwise'i.

Garage48 tähendab tänapäevaseid talguid, millel osalejad loovad kahe ööpäevaga ideest toote või teenuse. Alates 2010. aasta aprillist, kui Eesti idufirmaentusiastid esimese ürituse korraldasid, on peetud kümneid Garage48 mitte ainult Tartus ja Tallinnas, vaid muudes maades Ugandast Ukrainani ja Lätist Lõuna-Aafrikani.

Kas sellest napist ajast tõesti jätkub, et toimiv prototüüp luua? Või on tegu eelkõige mängulise ettevõtmisega? Nendele küsimustega otsingi vastust.

REEDE

Kell 17.30. Physicumi fuajee

Garage48 Tartus: riistvarafirma 48 tunniga
Garage48 Tartus: riistvarafirma 48 tunniga Foto: Reio Avaste

Rahvamass. Osalejapiletid on välja möödud. Palju on kuulda läti keelt, sest Riiast on tulnud bussitäis elektroonikuid. Kaelasildi annab Aasia näojoontega noormees.

Mul on pintsaku küljes mitmekülgse looja Aapo Ilvese disainitud märk kirjaga «Kõrgharidusega turundusspetsialist». Võtan ära ja panen taskusse, sest tundub ebaõiglane teha nalja nii, et vaid pooled aru saavad.

Kell 18.15. Physicumi suur saal

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste rakendusuuringute keskuse ülem, kolonel-leitnant Sten Allik 
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste rakendusuuringute keskuse ülem, kolonel-leitnant Sten Allik Foto: Reio Avaste

Ürituse karismaatiline vedaja Priit Salumaa, kes on akadeemilise veerandtunni jooksul püüdnud lätlastelt eestlaste kohta käivaid nalju välja pressida, juhatab riistvaratalgud sisse. Pühapäeval 16.30 algab valmisprojektide demonstratsioon. Järelikult on aega juba vähem kui 48 tundi.

Disainer Egle Lillemäe kirjeldab animeeritud mõõdulinti
Disainer Egle Lillemäe kirjeldab animeeritud mõõdulinti Foto: Reio Avaste

Kohe algab ideede tutvustamine. Esinejaid on 38, üks rohkem kui eelmise aasta üritusel. Aega tutvustuseks on 90 sekundit, lisaks mõni küsimus. Saal reageerib heatahtlikult, ehkki kohmetutele kiputakse vähem plaksutama.

Avang on suurepärane – noormees laseb lendu drooni. Tema idee on luua droonile toitejaam. Edasi tulevad muusikasensor kurtidele, jõusaalitehnika loendur, nutikellade vabavaralist arendust toetav platvorm, visuaaldisko seade, leedlambikestega napsuklaasid, eriti äge e-sigarett, pudruaparaat, jootetina pritsiv pliiats, videoekraaniga rinnamärgid, pildirida näitav mõõdulint ja nutikas mesilastaru.

Kaitsekolledži mehed, kes samuti rahva ette tulevad, räägivad mikrofonita; nende ideed on tulejuhtimise ja infoedastuse, suurte piirkondade jälgimise ja laskurite treeningu alal. Kuid pisikest roomikute seadet, mida võib nii tanki kui koduloomana tarvitada, tutvustab noormees, kel pole laigulist vormi.

Kell 20.45

Meeskondade moodustamine
Meeskondade moodustamine Foto: Reio Avaste

Hakkab armutu meeskondade moodustamine. Iga idee juures peab olema elektroonik,  tarkvaralooja, disainer ja turundaja. Endale üllatuseks märkan, et mitu ideed, mis enne üsna kesise aplausi teenisid, leiavad õige kiiresti toetajad.

Ilze Zaharāne tiim teeb arvutimängu kõneteraapiat vajavatele lastele
Ilze Zaharāne tiim teeb arvutimängu kõneteraapiat vajavatele lastele Foto: Reio Avaste

Kella kümne paiku õhtul on 38 ideest järel 18. Meeskonnad saavad juhtnöörid ja asuvad tööle. Joondun laigulises vormis Meelis Mandre järele, kelle idee on luua seade, mis annaks iga lasu järel tagasisidet, kas laskja tegi vale liigutuse või mitte. Olen elus paar korda põmmutanud ning samu tüüpilisi vigu teinud. Näis, kui elektrooniline instruktor valmis saab, vahest õpingi täpsemini laskma, nii palju kui prillid lubavad.

REEDE. Kell 2 öösel.

Meie tiimil on nimi, Hitafly. Eesti keelde tõlkides Saakärbselepihta. Nime leidmine käis üllatavalt kähku. Kõige keerulisem moment nimega on, et avastada vaba domeeninimi. Ei anna ju tänapäeval veebileheta äri teha, aga suurem osa sõnu ja liitsõnu on broneeritud. Kahe aasta eest üht idufirmat luues kulus kuu aega, et sobiv nimi leida. Algus on paljutõotav.

Tahvlil on joonised. Esimesed vaidlused on peetud, ülesanne lõikudeks lahti võetud ning tööde graafik koostatud. Isegi sensoreid ja muud komponendid on olemas. Läheme koju, et enne üheksat hommikul uuesti kokku saada. Lahkudes märkan, et mõned meeskonnad alles arutavad, mida ja kuidas teha. Kell tiksub ja kahest ööpäevast on järel vähem kui poolteist.

LAUPÄEV

Kell 8.00

Armutu äratuskell heliseb. Neli tundi on magatud. Dušš ja elektritakso. «Uude füüsikahoonesse palun!» Naeratav daam taksoroolis uurib, mida siis füüsikud laupäeva hommikul tööl teevad. Räägin natuke, mis on Garage48. Vist ei kuku hästi välja, sest täpsustav küsimus kõlab: «Nii et pidu?». Räägin edasi ja muidugi reklaamin Hitafly projekti. Asi saab selgeks. Tuleb välja, et taksojuht on laskmisega tuttav. Esimene klient?

Kell 8.50

Hommikupuder Garage48 kohvikus. Puder on tehtud klassikalisel viisil, mitte pudruautomaadiga, mille idee eile välja käidi. Hea puder sellegipoolest. Rahvas tundub unine – mitmed meeskonnad on öösel edasi tegutsenud ja paljude võistlejate öö on kulunud enda töölõigu lahtimõtestamisele. Nähtavasti on valatud hirmuhigigi.

Meie «laiguliste» ruumis Android lahenduse programmeerimine juba käib. Nõks pärast poolt üheksat märkan esimest kriitilist hetke. Lätlane Kaspars ütleb, et tema Arduino arendusplaadil pidid olema kiirendussensorid, aga on hoopis güroskoobid. Veerand tundi sobramist ja siblimist ning õiged sensorid on leitud.

Mentorid hommikusel ringkäigul.
Mentorid hommikusel ringkäigul. Foto: Reio Avaste

Kell 10.30

Hakkan äriplaani tegema. Lihtsalt öeldes on meie toode jubin, mis käib püstoli külge ja näitab, kas keerasid lasu viimasel hetkel tuksi. Hitafly on nagu instruktor, kes seisab kõrval ja ütleb, ütleb, mis viltu ja mida paremini teha. Kes seda ostaksid? Lasketiirud, sõjavägi, politsei, laskesportlased. Kui palju nad maksaksid? Kui teil juhtub olema kirglikust jahimehest tuttav, küsige, mis maksab korralik optika ja muud aksessuaarid. Palju.

Panen kirja toote orienteeruva tootmishinna ja korrutan kolmega. Natuke kallis tuleb, aga odavam kui püstol ise. Liiga detailseks ei saa finantsarvestusega minna, enne tuleb prototüüp tööle saada, põhimõtte toimist kontrollida. Vähemalt esialgu peab äriplaan vett.

Kell 11.30

Tuppa marsivad mentorid. Ehmatan korraks ära: «Kolmkümmend sekundit enda projekti tutvustamiseks.» Meelis võtab sõna ja annab sõjaväelaslikult selge ülevaate. Meie toakaaslasteks on teine kaitseväelaste projekt, jõudsalt valmiv tulejuhtimise abivahend, mis võtab arvesse maa magnetvälja anomaaliad ja muud häired. Tänapäeva sõjapidamine on täppisteadus.

Mentorite hulgas on Ben Nuttall ja Rachel Rayns Raspberry Pi Foundationist Cambridge'i ülikoolist, Skype kaasasutaja Ahti Heinla, Eesti robootika isa Alvo Aabloo, 3D printerite tootjad Läti firmast Mass Portal ja veel hulk võimsaid tegijaid.

Kell 11.50

Mentorite külaskäik tõmbab hoo üles. Varsti on lõuna! Hakkan Facebooki lehele infot lükkima ja kutsun tuttavaid liituma. Selgub, et lehekülje alt ei saagi kõigile tuttavatele korraga teadet saata. No on jama, igasugu mängud levivad massiliselt. Katsetan üht javascripti trikki, et Hitafly lehte kõigile jagada, aga jagan hoopis lehte, kus triki kirjeldus. Piinlik, aga pole hullu, agressiivne turundus ei peagi valutu olema.

Söön lõunat korraldaja Priit Salumaaga ja mentor Indrek Ulstiga mobiiliarendusfirmast Mooncascade. Uurin, et kas homme õhtul pärast esitlusi pidu ka tuleb? Ei tulevat, sest inimesed on väsinud ja lähevad koju. Tõesti, pidu siin ei peeta ja idufirmanduse lõbusama poolega koos käivat purgiõlut pole.

Kell 13.30

Paistab, et projektid hakkavad tasapisi ilmet võtma. Arduino ja Raspberry arvutiplatvormid on käima tõmmatud, sensorite ja mobiilidega ühendus loomisel. Bluetooth kipub paljudel jamama. Elektroonikalaboris joodetakse, töökojas seatakse ja puuritakse. Käiku lähevad ka liimipüstolid ja teip. Mass Portal on 3D printerid tööle pannud ning juba leidub neile kasutajaid.

Kell 14.00

Meie mitmekülgses meeskonnas napib disainerit. Imekombel õnnestub meie punti meelitada disainer Veli-Johan Veromann. Paari tunni pärast on valmis suurepärane logo, Facebooki ja kodulehe päis ning, mis kõige olulisem, mobiilirakenduse välimus. Vedas.

Priit Salumaa toob tuppa hollandi päritolu investori, kena blondi naisterahva. Laigulised mundrid ja püstolid avaldavad muljet. Algul väidab investor, et on hirmul, kuid lõpuks jääb pikalt pidama. Tundub, et kolonelleitnant Sten Alliku juhitud tulejuhtimisriista projekt Smart Compass meeldib investorile veelgi rohkem.

«Kuidas küll sellist asja turundatakse?» küsib investor. «Laigulised» muhelevad: «Noh, me ise tegelikult olemegi kliendid. Toode juba müüdud. Tuleb lihtsalt tööle panna.» «Wow,» ütleb investor.

Kell 15.20

LiquidLight meeskonna prototüüp töötab!
LiquidLight meeskonna prototüüp töötab! Foto: Vahur Afanasjev

Teistelgi läheb kenasti. Garage48 gruppi ilmuvad järjest uute tehnoloogiafirmade veebiväljundite lingid. Droonide elektritankla Drone Station, pudrumasin Auto Porridge 3000, animeeritud mõõdulint Animeasure, kangitõstmist mõõtev Do You Even Lift – DYEL, kaugjuhtimisega aktiveeritav elektrilühise tekitamise seade Blackout Solutionsilt, leedlampidega napsupitsid LiquidLightilt, plehkupannud mesilaste püüdmiseks mõeldud BeeHunter ja uudne mänguasi Puca, mis õpetab lapsele sotsiaalseid oskuseid.

Kõneteraapia rakenduse CheeksUp meeskond on nõnda kaugel, et testib juba toodet. Enam ei pea kõnemuredega lapsed terapeudi juurde minema, piisab arvutist ja kaamerast. Saan aru, et plaanis on meisterdada arvutiväline lelu, mis mängu lapsele eriti põnevaks teeks.

Kenasti plingivad ka LiquidLight värvilised napsuklaasid – tegelikult küll läbipaistvad topsid limpsiga. Töö käib mitmel rindel. Keegi otsib õhukesi magneteid, keegi iPadi laadijat. Ja juba on tekkinud järjekord 3D printeri juurde.

Kell 17.30

Lepime oma tiimiga kokku, et hommikul läheme lasketiiru. Toote korpus läheb varsti 3D printerisse, Arduino miniarvuti töötab, sensorid loevad, info liigub mobiili ja isegi kasutajaliides on peaaegu valmis. Uskumatu, aga tõsi – prototüüp hakkab valmima.

PÜHAPÄEV

Kell 9.00

Otseülekande päev. Täna kell 16.30 saab kogu ilmarahvas Postimehe portaalis näha, millega ettevõtlikud disainerid, tarkvaraarendajad, riistvaraasjatundjad ja turundajad kõigest 48 tunniga toime on tulnud. Öö läbi töötanud 3D printerid, kostnud saagimis ja kopsimist, toksinud klahve punasilmsed programmeerijad.

Jätan hommikusöögi vahele, mis siis, et sain ise alles kell kaks öösel magama. Ega sõba korralikult silmale ei saanud. Minu võistkonna elektrooniline lasketreener on üpris valmis – õhtul tuli korpus 3D printerist - , aga emotsioonid on üleval.

Kell 9 seisan hoopis Riia mäel kaitse kaitseliidu maja ees ja teen pilti haubitsatest, mis vaatavad ida poole platsilt, kus aastakümneid passis tuntud visionäär Lenin, kelle startupist palju häda sündis.  Kümne minuti pärast olen kogu tiimiga kaitseväe ühendatud õppeasutuste lasketiirus, et testida Hitafly seadet ja rakendust.

Paneme oma punase sensoritega karbikese püstoli alla siinile. Androidi lahenduse loonud Endel Soolo ootab tahvelarvutiga tulemusi. Mul veab – saan relva esimesena kätte. Tõsi, esialgu on tegu õhkrelvaga. Sihin, vajutan päästikule ja kuulen haledat susinat. Gaasiballoon on tühi. Pole viga, tõstame seadme päris Glock püstolile ümber. Teen kolm lasku – esimene natuke üles, teine natuke alla, kolmas peaaegu õigesti. Siis kukub mõõteseade relva küljest ära.

Jamame hulk aega erinevate kinnitusviisidega ja suudame seadme korraks seinaprakku kaotada, aga katsed saavad tehtud ja isegi video filmitud. Kõik meeskonnaliikmed saavad natuke paugutada ja märklauad terve nahaga ei pääse.

Kell 11.20

Pitchimise treening suures saalis. Kuidas üldse on õige tõlkida ingliskeelset tegusõna to pitch? Google'i sõnaraamat annab vasteks «viskama, pigitama, üles lööma, laagrisse asuma, vajalikku kõrgust andma, viskuma, häält andma, häälestama, langetama, langema, õõtsuma». Toode või teenus tuleb suureks rääkida, üles puhuda, pähe määrida ja/või maha müüa.

Pitch on nagu laadakõne. Koolis meile seda ei õpetatud, pigem öeldi mõnitavalt «ennast kiitmast ma ei väsi». Tõsielus on kõik vastupidi. Just nimelt tuleb enda ideed kiita, suureks rääkida, ostjale või investorile selgeks teha, miks just see ja mitte teine. Tööintervjuu, seksuaalsuhte või elukaaslase ärarääkimine – üsna sama värk. Muidugi tuleb aru saada, kui otsest laadakõnet publik tahab. Kuid olgu tegu toote pähemäärimise või seksuaalsuhete, kuulaja või kuulajad tuleb kaasa haarata.

Garage48 on selles mõttes esinejate vastu armulik, et enne otsustavaid hetki antakse lausa kaks võimalust esitlusoskuseid lihvida. Graafik on tihe. Kolm minutit räägid ja veel viis minutit on tagasisideks. Kui kohale jõuan, ollakse juba graafikust maas. Üks esitleja on hiljaks jäänud – kui ta kohale ilmudes kohe lavale ei pääse, marsib ta uuesti minema. «Opaa!» mõtlen. «Vähe magatud, närvid ei pidanud vastu.» Aga varsti on noormees tagasi ja tuleb täitsa kenasti toime. See on muidugi esimene esitlusvoor, nii et juhendajate tagasiside on üpris karm.

Kell 12.20

Uhh, tehtud, rahva ees käidud. Kapten Ago Savi kannab jutu ette – kohe näha, et mees on harjunud esinema. Vehin taustal püstolitega. Hindajad on üllatavalt kiitvad. Loodan, et asi pole püstolimulaažides, millel pole otsas toruaukugi.

Pärast meid kõneleb pudrumasinamees. Auto Porridge 3000 tundub valmis olevat, ehkki seadet ennast veel ei näidata. Tuleb 16.30 algavate esitlusteni oodata. Igasugu põnevat kraami on tulemas.

Kas droon esitluseks valmis?
Kas droon esitluseks valmis? Foto: Garage48

Loodan, et Drone Station lennutab drooni laadimisjaama. Juba paistis väga huvitav Skin [X], mis vibrosensoritega laseb kurtidel muusikat nautida. Suurtükiväe tulejuhtimisseadmest Smart Compass sai eile õhtul ARCTOS. Ladina keeli on see põhjanaba, inglise keeli lühendina lahti kangutades Advanced Rapid Compact Tactical Observation System ehk maakeeli öeldes kõrgtasemel, kiire ja kompaktne taktikaline vaatlussüsteem.

Do you even lift ehk DYEL tegijad tõstavad ilmselt kangi. Kui õigesti mäletan pidi ideeautor olema võimeline kolmandiku Kõrsikute bändist rinnalt üles suruma. ~1 VILN.IS ONE on videomiksimise pult, mille korpus on minu teada CNC pingil ehtsast puust välja saetud. Wild Rat on valmis saanud nutitelefoniga juhitava mänguasja koertele – eks näis, kas demoma tuuakse rotveiler või pitbull terjer.

Animeasure, vahva analooganimatsiooniga mõõdulint, paistis valmis olevat. Põhimõtteliselt on tegu filmikunsti algusaegade elustamisega praktilise tööriista vormis. Istuva töö tegijate jaoks on mõeldud Posture Sensor, isteasendit jälgiv seade. Pärast tööd võib lõdvestuda Liquid Lighti värviliselt helendavate joogiklaasidega, juua näiteks kosutava limonaadi.

Ka laste peale on mõeldud. Cheecks Up on elektrooniline kõneterapeut, mida kodus kasutada. Puca toote ingliskeelne nimetus on Funbot, eesti keeles lõbumasin, mis tutvustab lastele robootika aluseid.

Hannes Praks mesilaspüünise prototüübiga
Hannes Praks mesilaspüünise prototüübiga Foto: Garage48

BeeHunteri nutika mesilastaru on valmis tehtud. Mesilasi pole kuulda. Taru mõte on meelitada sisse ja püüda kinni hulkuv mesilaspere. Eks näis, kas füüsikahoones mesilasi on. Põhimõtteliselt võiks sumisejaid leiduda GrowAI intelligentse kasvuhoone läheduses.

Meeskond PI Tank on valmis saanud väikese sõbraliku tanki, mida võib pidada koduloomana. Ehkki esialgne idee oli tarvitada seda erioperatsioonidel ruumide «puhastamiseks». Võibolla isegi lõhkelaeng kaasa panna. Praegu rääkis esitleja, et granaadiheitmise asemel hakkab PI Tank prantsuse keelt õpetama.

Ja kui asjad pärast käest peaksid minema, asub tegevusse Blackout – seinakontakti käiv seade, millele saab interneti kaudu anda käsu lühis tekitada. Auditooriumil aknaid pole, nii et mõju peaks olema hästi näha. See tähendab mitte näha. Eks näis – esitlusteni.

Foto: Garage48

Kell 16.30

Äsja algasid Tartu Physicumis Garage48 seekordsed lõpuüritused. Paralleelselt kunsti ja riistvara (Hardware & Arts) üritusega osalesid üliõpilased nädalapikkusel Student Startup Camp arenduslaagri üritusel, mis samuti täna finaali jõuab. Kõigepealt esitavad lõputöid tudengid, siis riistvaraarendajad. Tulemas on 29 esitlust, ütleb peakorraldaja Priit Salumaa. Tundub, et 18 riistvaraprojekti tuleb sellele veel otsa – saame teada. Otsepilt igatahes juba tuleb siit.

Teostatud ideid on tulnud vaatama peaminister Taavi Rõivas! Peaministri ihukaitsjad käisid juba paari tunni eest Hitafly tulirelvi kontrollimas. Ei, meil ei ole lahingpadruneid. Õigupoolest ei ole meil üldse padruneid kaasas. Päev on kulunud toote viimistlemisele ja esitluste ettevalmistamine. Teine kord ei tulnud meie esitlus ehk suureksrääkimine sugugi nii sujuvalt välja kui esimesel korral. Mõtlesime üle. Kuid võib hullemini minna. Värviliste napsuklaaside tiimi hoiatas esitlustreener, et kui nad ennast kokku ei võta, ei lasta neid üldse lavale. Vaevalt nii kehvasti läheb, aga viperused ei jää kindlasti tulemata.

Enne läks meelest kirja panna, et Kunstiakadeemia inimesed, kes suvel Tallinna Kultuurikatla Aias kanu pidasid, on loonud elektroonilise söötja. Projekti nimi on ChickPoint. Tagurpidipööratud purkidest ja pudelitest tehtud kodulindude jootmise ja söötmise seadet nägin lapsepõlves Valgas onu juures. Kuid ChickPointi ainulaadsus on see, et seade tunneb ära, milline kana on sööma tulnud. Need, kellel kõht täis, rohkem süüa ei saa. Ehk siis on loodud kaalukontrolliseade kodulindudele.

Märkan, et keeruline on öelda, mis siis 48 tunniga sündinud on. Seade? Või rääkida meeskondadest, projektidest ja ettevõtmistest? Päris firmani ei ole vist keegi jõudnud. Mis üldse on firma? Kas firmal algab tootearendusest, juriidilise keha registreerimisest, esimesest müüdud tootest või esimesest palgatöötajast?

Nähtavasti seisavad kõik Garage48 jooksul toote loonud meeskonnad küsimuse ees, mis saab edasi? Hitafly toode töötab üllatavalt hästi. Pole õrna aimugi, mida žürii meist arvab. Samuti on üsna hämar, milline tuleks toote omahind, kui palju seda müüa saaks, mis hinnaga seda ostetaks ja mis koguses? Eestis on paarkümmend lasketiiru, ligi 28 000 relvaloaomanikku.

Hitafly meeskond
Hitafly meeskond Foto: Reio Avaste

Kui hoolega kokku lugeda, on meie meeskonnas isegi tosin inimest, seepärast nii sujuvalt toote valmis saimegi. Aga püüa sa tosinale inimesele palka maksta. Ja riigile nende pealt sotsiaalmaksu. Kindlasti tuleks müüa rahvusvaheliselt, aga internetiajastust hoolimata ei ole see sugugi nii lihtne kui kõlab. Ärimudeli, turu-uuringute ja müügikanalitega kahe ööpäeva jooksul kuigi palju tegeleda ei jõua. Kuid Garage48 mõte on eeskätt meeskonna moodustamises ja toote prototüübi loomisest. See on tõepoolest võimalik, isegi füüsiliste toodete puhul. Nüüd pöidlad pihku ja võiduteateid ootama.

Vahur Afanasjev ja Ago Savi lõpuesitlusel.
Vahur Afanasjev ja Ago Savi lõpuesitlusel. Foto: Reio Avaste

ESMASPÄEV

kell 1:05

Seda ma nüüd küll ei oodanud, et kohe esimesele Garage48 üritusele sattudes liitun meeskonnaga, mis võidab esikoha! Nähtavasti võlus žüriid meie teostatud idee praktilisus. Ent rebimine esikoha pärast oli olnud tihe. Kohe meie kannul tuli DYEL jõutreeningu vahendite külge käivate arvestitega ning nende järel sumisesid Beehunteri inimesed, kaenlas tempreratuurianduri ja sideseadmega mesilasepüünis.

Üritus on olnud vägev, emotsioonid on laes. Paljudel tuleb veel loksuda Tallinna või Riia bussis. Mingit tähistamist pärast lõputseremooniat ei tulnud, sest nagu öeldud, tahtsidki kõik koju ja magama. Samas on nõnda, et ma ei ole praeguseni suutnud magama minna, vaid olen kodulehte ja Facebooki täiendanud. Samuti kulus aega meeskonnaga tulevikuvõimaluste arutamisele.

Meeskonnakaaslane Alvis võttis ette rituaali, mis algul tundus natuke häiriv ja psühholoogiliselt keerukas, kuid oli väga oluline kokkuvõttena. Alvis kogus meid ringi ja palus rääkida, millal olid igaühel meist emotsioonid madalseisus, millal kõige kõrgemal – võitu arvesse võtmata. Programmeerijaid häirisid bluetoothi probleemid, mind aga kõige rohkem pühapäeva pärastlõuna, millal ma ei osanud midagi enam paremaks teha, ehkki tooteesitluseni oli veel aega. Parimad hetked olid mõistagi lasketiirus, kui meie seade ja mobiilirakendus tulirelvaga toimisid.

Kogemus, et tõepoolest saab kõigest kahe ööpäevaga töötava prototüübi valmis teha ning isegi kaubamärgile esmased väljundid anda, on üllatavalt võimas. Olin seni taolised häkkimismaratonina (hackaton) tuntud üritusi vältinud, kartes, et mul kui mitte-progejal ja mitte-inseneril pole sinna üldse asja. Tegelikult on asja küll. Tahtmata kooliharidust sarjata, tunnen, et ühe intensiivse töönädalavahetusega õpib elu ja inimestega, aga võibolla isegi elu ja armastuse kohta enam kui koolis aastaga.

Kallist internetikilometraaži säästes ütlen vaid kõigile "Aitäh". Garage48 sugused üritused näitavad, et idee ilma teostuseta pole suuremat väärt. Teostamine eeldab aga distsipliini ja otsustavust – need on aga olemas kõigis inimestes, tuleb lihtsalt üles leida.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles