Miks on vaja muuta 20 aastat kehtinud ühinguõigust?

FOTO: SCANPIX

Kaasaegse ühinguõiguse rakendamisest Eestis on möödunud 20 aastat. Selle põhialused on jäänud samaks ehk siis sisuliselt pärinevad need parimal juhul 1980-ndatest. Elu ise on aga selle aja jooksul kujunenud oluliselt teistsuguseks ja on küsitav, kas olemasolevad reeglid ikka vastavad uutele elulistele olukordadele ja inimeste vajadusele, kirjutab Tartu ülikooli äriõiguse dotsent Andres Vutt.

Justiitsministeeriumi eelmisel aastal esitatud kava ühinguõiguse kodifitseerimiseks on saanud vastukaja ja nagu ikka, on nii positiivseid kui ka negatiivseid arvamusi. Mõneti on olukord sarnane 1990-ndate algusega, mil äriseadustiku väljatöötamise ümber toimus kirglik arutelu, kas selline seadus ja ühinguõiguse reform on ikka vajalik. Tollest ajast meenuvad muu hulgas seisukohad, et äriseadustik tapab ettevõtluse, sellega kehtestatavate miinimumkapitalinõuete täitmiseks ei ole Eestis piisavalt raha, ettevõtjad peavad hakkama täitma üüratuid formaalseid nõudeid või et meil kavandatu on täiesti valesti, kuna õige oleks ühinguõigus kujundada üldse USA eeskujul. Möödunud aeg on näidanud, et kartused ja kõhklused olid asjatud ja Eestis on olnud võimalus nautida kaasaegset õiguskeskkonda. Seega võiks ju olla saavutatuga rahul ja nimetada muudatuste kavandamist paadunud bürokraatide toodanguks, kuid nii see siiski ei ole.

Mida tahetakse ette võtta? Lühidalt väljendades sisaldab kava ettepaneku vaadata kriitiliselt üle meie kehtivad ühinguõiguse reeglid, selgitada välja puudused ja koostada võimalike muudatuste ettepanekud. Tuleb rõhutada, et kuigi kava pealkirjas seisev termin "kodifitseerimine" võib jätta mulje, nagu oleks kavandatud täiesti uue seaduse koostamine, on tegelikkuses rõhk olemasoleva süstemaatilisel analüüsil ja selle põhjal seaduste sisu paremaks tegemisel.

Alustada tuleks sellest, et kaasaegse ühinguõiguse rakendamisest Eestis on möödunud 20 aastat. Selle aja jooksul ei ole meie ühinguõigus olnud staatiline, tehtud on mitmeid reforme, mis on kindlasti olnud edukad. Samas on põhialused jäänud samaks ehk siis sisuliselt pärinevad need parimal juhul 1980-ndatest. Elu ise on aga selle aja jooksul kujunenud oluliselt teistsuguseks ja on küsitav, kas olemasolevad reeglid ikka vastavad uutele elulistele olukordadele ja inimeste vajadusele. Eesti on olnud edukas euroopalike põhimõtete rakendamisel, kuid ajaga on need põhimõtted ise oluliselt muutunud ja täienenud ning on kaheldav, kas meie tänased seadused sisaldavad parimaid euroopalikke arusaami.

Kas seaduste süstemaatiline ülevaatamine on vajalik? Küsimusele tulek kindlasti vastata jaatavalt. Õigusloomega on paratamatult seotud probleem seaduste muutmisega kaasnevatest segadustest seaduse tekstides. Nii on äriseadustikku tänaseks muudetud 92 korda ja kuigi suur osa neist muutustest on tehnilist laadi, on tehtud ka palju sisulisi täiendusi. Lisades siia teised sama valdkonna seadused, suureneb see arv oluliselt. Kahjuks on vahel välja kukkunud nii, et kui tegu on isegi põhjendatud muudatusega, tehakse seda ühes seaduses, kuid jäetakse tegemata teises seaduses, mille rakendamisel esineb täpselt sama probleem. Selle tulemusena tekivad põhjendamatult erinevad reeglid, kuigi reguleeritavad elulised olukorrad on samad. Näiteks võib tuua juhatuse liikme ametiaja. Mittetulundusühingutel oli algselt küsimus seadusega reguleerimata, mis tähendas, et iga mittetulundusühing sai põhikirjas ette näha juhatuse liikme jaoks sobiva pikkusega ametiaja või siis panna juhatuse ametisse tähtajatult. 2009. aastal selline vabadus lõpetati ja tänaseni kehtiv seadus näeb kohustuslikuna ette juhatuse liikme kolmeaastase ametiaja, mida võib põhikirjas lühendada või pikendada kuni viie aastani. Sellel hetkel oli saavutatud olukord, kus mittetulundusühingute ja osaühingute vastavad reeglid olid ühesugused.

2011 muudeti samu reegleid osaühingu kohta, nähes seadusega ette tähtajatu ametiaja ning andes võimaluse kehtestada tähtaeg põhikirjaga. Sellega hakkas osaühingute suhtes kehtima kord, mis oli varem kehtinud mittetulundusühingutele. Seega on nimetatud ühingute kohta käivad reeglid sisuliselt vahetusse läinud ja tulemuseks on mittetulundusühingutele võrreldes osaühinguga oluliselt jäigemate reeglite kehtestamine. Selliseid erinevusi on ratsionaalselt keeruline, kui mitte võimatu põhjendada, kuna eelduslikult peaks mittetulundusühingutele kehtima suurem kujundusvabadus kui äriühingutele. Kahjuks ei ole toodud näide erand, vaid seadustest võib leida päris mitmeid samalaadseid olukordi, mille ühiseks nimetajaks on süsteemi puudumine.

Ühinguõiguse revisjoni keskseks märksõnaks peab olema lihtsustamine. Võib küsida, kas meie õiguses on tõepoolest üleliigseid reegleid. Kahjuks on see nii. Ei saa jätta märkimata, et see ei ole meie spetsiifika, vaid sama probleem on kogu maailmas. Ülereguleerimise põhjused võivad olla erinevad. Nii on Eesti olnud ühinguõiguse direktiivide ülevõtmisel olnud "edukas", jutumärgid on kohased põhjusel, et me oleme direktiive võtnud üle preisi täpsusega ja mahus, mida direktiivid ei nõua. Samuti on seaduste muutmine toimunud üldjuhul normide lisamisega ja kuigi on selgelt teada, et mõni olemasolev norm on eesmärgitu, ei ole seda seadusest välja võetud. Normide lisamise kaalutlused ei ole samuti olnud alati arusaadavad ja ei ole haruldased olukorrad, kus nende põhjusi ei ole võimalik tuvastada ka eelnõu seletuskirjast.

Seaduste muutmisel on sageli ununenud küsimus, kas uute reeglitega kaitstakse kellegi õigusi või kehtestatakse need muudel põhjustel. Selle aasta algusest jõustunud karistusõiguse revisjoni käigus kustutati piltlikult öeldes suur tükk normatiivset teksti, mille vajalikkust ei olnud võimalik tuvastada. Sama küsimus seisab ka teiste valdkondade ees. Normide masstootmist näib olevat põhjustanud ka piiritu usk, et inimesed ei suuda oma elu ise ilma riigi abita korraldada. Tulemuseks on selge ülereguleerimine, millega pannakse ühiskonnale kohustus teha mõttetuid toiminguid või kanda mittevajalikke kulusid. Näiteks võib tuua mõned aastad tagasi kõigile mittetulundusühingutele pandud kohustuse esitada registripidajale majandusaasta aruanded. Aruannete registrile esitamise eesmärgiks ei saa olla mingi üldise korra loomine, vaid aruandes olevate andmete avalikustamine.

Suur osa mittetulundusühingutest tegelevad üksnes oma liikmete huvides, nad ei ole eales võtnud laenu, neil puuduvad võlausaldajad ja terve mõistusega neile lähenedes võib väita, et nad ei paku laiemale avalikkusele mingit huvi. Küll paneb aga seadus näiteks Metsaküla memmede ühingule kohustuse esitada igal aastal registripidajale majandusaasta aruanne, mis peab olema koostatud vaid veidi lihtsamate nõuete alusel, kui on kehtestatud börsiaktsiaseltsidele. Tehnilised lahendused aruannete esitamiseks on muidugi olemas, kuid kas ei oleks mitte õigem anda olukorras, kus puudub avalik huvi, inimestele endale vabadus otsustada, kas aruande esitamine on neile vajalik.

Toodud kaks näidet on üksnes piisad meres. Õigusnormid peavad tagama piisava paindlikkuse, mis arvestaks ühingu olukorda ja vajadusi ehk siis reguleerida tuleb nii palju kui on vajalik ja nii vähe kui võimalik. Kahjuks ei ole ka ühinguõigus pääsenud massiivsest ja paisutatud õigusloomest, mille negatiivseid tagajärgi on revisjoniga võimalik kõrvaldada.

Ülereguleerimise kõrval esineb ka täpselt vastupidine probleem - alareguleerimine. Ei ole mingi saladus, et Eesti ühinguõigus ei paku vähemusosanikele ega -aktsionäridele efektiivset kaitset. Enamuse ja vähemuse suhe on ühingutes alati probleemiks ja konfliktide allikaks. Järelikult on tegu olukordadega, mis vajavad seadusandja sekkumist. Abielu puhul on kaasaegses ühiskonnas jõutud arusaamiseni, et kui suhted lähevad sassi, on lahutuse nõudmine elementaarne. Ärilise abielu (mida iga kahe või enama osanikuga äriühing ju tegelikult on) puhul ei anna aga kehtiv õigus võimalust suhete väärikaks lõpetamiseks - selle asemel sunnitakse inimesed kestvasse agooniasse. Sellist tulemust ei saa lugeda ühiskonnale kasulikuks ja vajalikuks. Võib muidugi väita, et kui ei olda rahul, saab pöörduda kohtusse, kuid kohtu võimalused on selgelt kehtiva õigusega piiratud. Lisaks on kohtus vaidlemine summa summarum alati seotud suuremate kuludega, kui konfliktiolukordade rahulik lahendamine ja erinevalt seadusega antud lahendusest on kohtu seisukoht sageli ennustamatu. Seega saaks vastavate suhete seadusega reguleerimisega vähendada ühiskonna kogukulusid ja luua suurema stabiilsuse.

Lisaks riigisisestele vajadustele ei saa jätta arvestamata Eesti võrdlust Euroopa ja muu maailmaga. Riigid, mille õigus oli meile omal ajal eeskujuks, on oma ühinguõigust vahepealsel ajal oluliselt reforminud. Võib väita, et mõne erandiga ei kehti üheski meile eeskujuks olnud riigis enam 20 aastat tagasi kehtinud ühinguõigus. Seega on Eesti teiste Euroopa riikidega toimuvas regulatiivses konkurentsis jäämas kaotajaks.

Ühel hetkel lõpeb aeg, mil seadust saab paremaks teha üksikute paragrahvide muutmisega ja selle asemel tuleb vaadata kriitiliselt üle kogu õigusvaldkond. Meile on niisugune võimalus hetkel avatud, jääb üle loota, et jagub mõistust seda ka teha.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles