Andres Langemets: väike röögatus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Langemets.
Andres Langemets. Foto: Pm

Juhtusin esmaspäeval telekast vaatama Enn Veskimäe intervjuud «Aktuaalsele kaamerale» ning üle hulga aja lõi hing rinnus kinni. Mis see siis nüüd on? Kas kellelgi on au ja häbi päris ära kadunud? Ju on. Mis manifest, mis Marx, lugegu uuesti «Kapitali» – see ongi väärt teos.


Halli peaga Veskimägi paneb nii rahvavaenulikku teksti, mida minusugune poleks temalt oodanud. Mis majanduskasv? Kas majandus ei peaks püsima, mitte ilmtingimata kogu aeg kasvama ja laienema? Seda peaks ju temavanune inimene lausa õppinud olema! Ekstensiivse majandamise ohver oli kogu NSVL!

Aga läheme kohe valusama asja juurde. Pensioniiga – ikka 67 ja ei midagi muud. Arusaadav, et ettevõtjal on targem hoida tööl kogenud inimesi, mitte tegelda uute väljaõppega. Samas on töötute töölistamise huvides vaja rakendada just noori – mis siis, et kogenematuid – ja koolitada neist uus ja tasemel tööjõud.

Olen ma elus jama lugenud, aga midagi niisugust nagu too tööandjate manifest (muide, ilukirjandusliku vahemärkusena – kapitalistidest on hellitlevalt saanud äkki tööandjad: annavad tööd, mitte ei röövi töövõtjaid!) pole siiski veel näinud.

Isegi 16.–17. sajandi varakapitalismi ajal peeti jumalakartlikkusest lugu ja niisugust ilgust ei produtseeritud. Või teab keegi midagi vastavat kõrvale panna?

Tähtis on ikka igasugustele Veskimägedele ja Vähidele puust ja punaseks selgeks teha, et ühe rahva oma riik ei ole mitte nende äriettevõte, vaid nende oma rahva katse nende soperdamistest hoolimata olla iseseisev poliitiline – mitte majanduslik – üksus siin paljurahvuselises maailmas.

Tehku oma majandust, Päts ka tegi seda riigi selja taga, aga see polnud see, nagu nüüd on selgunud. Tuleb seda ettevõtjate-tööandjate MTÜd ignoreerida riigipoliitilisel tasapinnal, parteilise printsipiaal­susega, nagu Stalini ajal öeldi, muud midagi. Las luuletavad, kirjanike liidule saab uusi ulmekirjanduse liikmeid!

Kõiki punkte ma siin küll arutama ei hakka, aga võtkem veel kord 67-aastane pensioniiga. Asjal on ju see külg, et 67 puhul ei pääse enam noored üleüldse tööturule. Kogu maailm toimib teisiti – pensionieelikud teavad oma tärminit ja valmistuvad selleks. Töökohtade loomiseks tuleb leida paika noortele, et neid uut moodi välja õpetada jne.

Veskimäe arvates tahavad töövõtjad 66-aastast treialit, mitte 20-aastast. Miks? Lihtne värk, sest 66-aastane on sõnakuulelik ja väriseb lõpuni, mida 20-aastane mitte ei tee. Äkki läheb 20-aastane isegi AÜsse, hakkab kommunistiks?!

Ma ei tea, kas tööandjate keskliit seda päris nii mõtles, aga tegu on ju nii suurejoonelise möödapanekuga, et mul on kahju kahjurõõmust loobuda. Kas need Eesti tööandjad ei ole oma suure andmise kõrval leidnud ühtegi hetke, et lugeda 20. sajandi lõpu ja 21. alguse filosoofilisi või majandusteoreetilisi tekste? Ju on, koolitustel Pärnus ja mujal, aga peakene ei võta neil kinni.

Võiks ka ettevõtjad aru saada sellest lihtsast mõttest – president Meri küll sai –, et meie oma riik on meie pereasi. Me taastasime ta selleks, et omaette oma asja ajada. Kui keegi tahab rikastuda ja laieneda, siis mitte oma rahva orjastamise arvel – tehku seda mujal, maailm on lahti.

Võtku tööle milliseid võõrtöölisi tahes, meid see ei koti. Meil on vaja kindlust, et meie kodu püsib koos meiega. Läheks pikale seletada, et kogu majanduskasv on suuremat sorti illusioon ja jama. Majandus ei ole elu alus mujal kui marksismis, mille mu oletatavad oponendid on põhjani omastanud.

Vastupidiselt tööandjatele väidan, et tööd on vaja noortele, mitte penskaritele. Vastupidiselt tööandjatele väidan, et kasulik on end harida ka neil, mitte töövõtjail, keda nad suvatsevad selekteerida. Eesti erakondade survestamise asemel tõmmaku aga päris madalaks, nad ei ole tööandjad, vaid tööjõu kurnajad vanas kapitalistlikus võtmes oma väikeste palkade ja sotsmaksust loobumise sooviga.

Isegi parunitest mõisnikud pidasid oma pärisorje täielikult üleval, kuigi pidasid neid omandiks. Me ei ole veel Veskimäe pärisorjad, värvigu või juukseid!
 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles