Mesimagus ja suurema mureta äri

FOTO: SCANPIX

Tundub uskumatu, et Eestis on praegu võimalik ajada muretut ja magusat äri, kus ei tule karta nõudluse kahanemist, konkurente ega hindade kukkumist.

Sama uskumatu tundub seegi, et taolise suurema mureta töö on oma põhitegevuseks valinud vaid 50-60 Eesti perekonda ja uute alustajate tulva pole kuskil silmapiiril näha. Jutt käib sõna otseses mõttes magusast tegevusalast – mesindusest.

Eesti Mesinike Liidu juht Aleksander Kilk tunnistab kõhklusteta, et «mesinik olla on uhke ja hää». Põhjuseid on siin kaks – ühelt poolt mesilastega toimetamine on kui mõnus mõtte- ja eluviis ning teisalt stabiilne tegevusala, mille väljundile on ka turgu.

«Mesiniku müük läheb kindlasse kanalisse ja turustamisega suuremat muret pole. 80 protsenti eestimaalastest ostab kodumaist mett ja see on paigas,» märkis ta.

Kuigi suurtes ketikauplustes on müügil enamasti importmesi, ei karda siinsed mesinikud välismaiseid konkurente. «Kui me praeguse toodangu juures suudame hoida tarbija truuna ja ta meie süül ei kao, siis on hästi,» ütles Kilk.

Eesti mesinikud toodavad aastas ligi 1000 tonni mett ja enamik sellest tarvitatakse kodumaal. Aasta-aastalt on meetarbimine kasvanud ja mulluse statistika põhjal sööb üks Eesti elanik aastas 0,83 kilogrammi mett. Veel tosin aastat tagasi oli see kogus rohkem kui poole võrra väiksem.

Nii on ka mee hind näidanud pidevat tõusutrendi ja on jõudnud kuskil 100 kroonini kilogrammist.

Kilk rääkis, et üheks siinsete mesinike tulevaseks ülesandeks on leida võimalus siiski odavamalt toota. «Tulevikus kindlasti turg avaneb ja me peame ka ise leidma võimalusi minna väljapoole. Kõige kergemini oleksid vallutatavad Soome, Rootsi ja Taani, kuid tuleb arvestada, et siis saame madalamat hinda.»

Sama odavalt kui Hiinas või Argentiinas Eestis mett ilmselt toota ei saa (Hiina mee kilo 1,5 eurot ja Argentiina mesi 2,5 eurot kilo), kuid kulusid saaks ikkagi vähendada. Eelkõige saaks kokku hoida tööjõukulude pealt – suurendada efektiivsust ja mesiniku tööviljakust. Naaberriigid – Soome, Rootsi on selles osas teinud märgatavaid edusamme ja seal kulub mesiniku ühe mesilaspere kohta oluliselt vähem töötunde kui Eestis.

Kuidas oma tööd efektiivsemalt ja paremini teha, peavad aga siinsed mesinikud isekeskis välja nuputama, sest ühtegi kooli nende jaoks Eestis pole.

«Riigil pole huvi mesinikke produtseerida ja elukutse kui selline ei ole väga popp. Isegi kui isa-ema on mesinikud, siis lapsed alati ei taha. Arvutid ja ärindus tunduvad ahvatlevamad ja eriti siis, kui laps on näinud, kuidas vanemad suvi läbi rügavad ja ei saa randa ega Itaaliasse reisile» rääkis ta.

Samas tõi mesinike esindaja välja, et mesindus on siiski üks ala, millega maal elades tegelda tasub. «Nii pragmaatiliselt võttes on mesindus ikka ala, millega saab leiva lauale, vorsti peale ja lapsedki kooli saata.»

Tagasi üles