Raidma: VKG «kiire lahendus» on tegelikult põhimõtteline küsimus

Mati Raidma.

FOTO: Sander Ilvest

Keskkonnaministri Mati Raidma sõnul jõuavad kõik Viru Keemia Grupile (VKG) kaevandamislimiidi juurde andmise arutelud kaevandamise piirmäära tõstmise väga põhimõttelise küsimuseni.

Mati Raidma kommentaar:

On fakt, et nafta hind on langenud läbi aegade madalaimale tasemele ning see mõjutab kogu põlevkivitööstust. Samal ajal on läbi Viru Keemia Grupi kõneisikute tekkinud arusaam, justkui oleks nafta hinna langusest tulenevale finantsprobleemile olemas «kiire ja lihtne» lahendus, mida riik lihtsalt ei soovi kasutada. Antagu vaid VKGle limiiti juurde, kas siis teiste arvelt või kaevandamise piirmäära suurendades. Nõudmised esitatakse ultimaatumitena.

Ilmselgelt mõjutab nafta hind ka teisi põlevkiviõli tootvaid ettevõtteid: Eesti Energiat ja Kiviõli Keemiatööstust. Seetõttu ei saa olla mõeldav võtta väevõimuga ära teistelt ettevõtetelt põlevkivi kaevandamise maksimaalset lubatud aastamäära, et anda seda VKGle.

Loomulikult oleme aru saanud olukorra tõsidusest regiooni inimeste jaoks ning olen erinevaid lahendusi ministrite ja ministeeriumitega arutanud. Aga täna julgen ma kõigi ettevõtete kaevandamismahtude prognoose teades väita, et kiirest lahendusest rääkides jõuame ringiga tagasi põlevkivi kaevandamise aastamäärani — sest kõik ettevõtted plaanivad järgmisel aastal oma mahu täis kaevandada.

Tänast kaevandamise piirmäära, mis lubab Eestis põlevkivi kaevandada 20 miljonit tonni aastas, võib nimetada n-ö ühiskondlikuks kokkuleppeks, mille fikseeris riigikogu seaduse tasemel juba 2008. aastal. Teame, et valitsuses on käinud tugev debatt ka selle üle, et kaevandamismaht ei tohiks olla üle 15 miljoni tonni aastas. Praeguse numbri juurde jõuti võttes arvesse Ida-Virumaa keskkonna-, sotsiaalseid ning majanduslikke aspekte. Seega on ka kõik VKG investeerimisotsused tehtud teadmises, milline on nende kaevandamismäära lagi.

Põlevkivisektor annab ligi neli protsenti meie SKPst, mis on märkimisväärne panus. Samal ajal mõjutab Eesti olulisima maavara kaevandamine ja töötlemine tugevasti nii kohalikku piirkonda kui ka riigi keskkonnakasutust tervikuna. Põlevkivitööstus on Eesti suurim keskkonnakasutaja nii vee, õhu, jäätmete kui ka ressursikasutuse osas.

Aastas tekib põlevkivi kaevandamisel ja töötlemisel ligi 16 miljonit tonni jäätmeid – tuhka, aherainet, poolkoksi. Praegusel ajal taaskasutatakse vaid veidi üle 30 protsendi põlevkivi kaevandamisel tekkinud aherainest ja mõni protsent põlevkivi kasutamisel tekkinud tuhast ja poolkoksist. Põlevkivitööstusest mõjutatud piirkonnas on halvas seisundis kolm põhjaveekogumit kogupindalaga üle 3000 ruutkilomeetri.

Seega on väga põhimõtteline küsimus, millist keskkonnamõju on Eesti inimesed nõus aktsepteerima. Olen nõus, et selle üle tuleb vajadusel faktide põhiselt uuesti arutada.

Kuid saastemahtude suurendamise ettepanekut ei saa teha keskkonnaminister. Kaevandamisega kaasnevate keskkonnamõjude suurenemist ei saa põhjendada ainult ühe ettevõtte majandusliku huviga. VKGl on olnud alates 2009. aastast aega neile eraldatud kaevandamismahuga oma äriplaanides ning riskide hindamisel arvestada.

Kommenteerin lühidalt ka «kiire lahendusena» pakutud nn paindlikku kaevandamismäära, mis annaks õiguse vaadata mahte näiteks viie aasta lõikes. Vähe on räägitud selle lahenduse pikaajalisest efektist: tuntav kaevandamise piirmäära tõstmine eeldab nii seadmete lisasoetusi kui ka täiendavat tööjõudu.

Kui siis järgmistel aastatel jällegi kaevandamise mahtusid vähendada, kas siis räägime taas koondamistest? Kas need ajutised lahendused ei tekita veelgi suuremaid sotsiaalseid probleeme piirkonnas? Tegelikult nõuab seegi kiire lahendus riigikogult seaduse täiendamist.

Tagasi üles