Juhtkiri: tööandjate pikett
31. august 2010, 09:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ettevõtjate pakutut tuleb arutada, mitte karta
Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on manifest «partei või rühmituse programmilise sisuga avalik teadaanne». Tihti kõlab see kui paberile pandud meeleavaldus. Sagedased manifesteerijad on näiteks kunstiinimesed, kuid enamasti piirdub vastuvõtt sel juhul kitsa ringiga. Kui aga manifesteerivad tööandjad, on kogu ühiskond ärevil, suur osa lausa ärritatud.
«Tööandjate manifest 2011–2015» keerutas juba esimese päevaga hulga tolmu üles. Laskem sel hajuda ja analüüsigem, mida õieti öeldi. Kahtlemata leidub ettepanekute hulgas neid, mida võiks toetada, neid, mida mitte, ja neidki, mille üle vaielda.
Inimene, kes võtab vaevaks manifesti läbi lugeda, on kindlasti valmis alla kirjutama tööandjate visioonile aastaks 2020. SKP inimese kohta 90 protsenti ELi keskmisest. Madal maksukoormus. Riigi toimimise kõrge efektiivsus. Masueelne tööhõive. Ümberstruktureeritud majandus, äritegevuse kõrgem lisandväärtus. Konkurentsivõimeline haridus. Turvaline töökeskkond. No kuulge, just sellist Eestit me ju tahtsime või mis!
Lehekülgi edasi keerates me sellist üksmeelt enam ei tunne, sest pakutud teed, mida mööda peaksime tõotatud maale jõudma, on enam kui ebameeldivad. Pensioniiga 67 aastat. Pensionide indekseerimise süsteemi muutmine, mis võimaldaks sotsiaalmaksu laekumise vähenedes pensioni alandada. Sotsiaalmaksu kohustus töötajale. Tasuline kõrgharidus. Jne.
Manifesti terav vastuvõtt võib olla tingitud ka üldisest foonist. Olles just üle elanud karmi kulude kokkuhoiu, mida igaüks on omal nahal tunda saanud ja mida saatis silmanähtav edu – oleme astumas Euroopa rahaliitu ja meid tuuakse tähtsates majandusväljaannetes eeskujuks –, näivad tööandjad esinevat justkui jõupositsioonilt.
Ilmselt tekib paljudel küsimus: mis õigusega nõuavad ettevõtjad endale ülisoodsaid tingimusi, kui on kahtlusi, kas nende endi majapidamine on edasipüüdlik ja innovatiivne. Riigikontrolli uuring andis aastail 2004–2009 jagatud ligi 7,4 miljardi krooni ettevõtlustoetuste kasutamisele võrdlemisi hävitava hinnangu. Kogu süüd ei saa ju panna ka riigile, kes toetused välja andis – teatud vastutus peab lasuma ka selle saajal.
Kahetsusväärselt pole sotsiaalne dialoog Eestis silma paistnud erilise konstruktiivsusega. Kui poliitilised olud lubavad, sõidetakse vastaspoolest teerulliga üle. Küllap on mõnevõrra sellest tingitud ka hirm sääraste «manifestide» ees. Sest tegelikult on see lihtsalt ju üks ettepanekute pakett, mis tuleks põhjalikult läbi arutada, mitte võimukoalitsiooni eelnõu. Ja läbirääkimiste laua taha istutakse ju ikka veidi kõrgendatud nõudmistega.