Telefonitest: defitsiitne Hiina ime OnePlus One
Täiendatud

OnePlus One on vaieldamatult üks paremaid möödunud aasta telefone Androidimaailmas. Kui võrrelda omadusi ja hinda, siis absoluutselt kõige parem. 

Hiina idufirma OnePlus telefonis on täpselt need samad komponendid, mis suurte Androidifonide tootjate – Samsung, Sony, LG, HTC – tipptelefonides. Aga OnePlus One (OPO) maksab mitte 500-600 eurot, vaid poole vähem. Ainuke häda, et seda ei ole eriti lihtsalt võimalik osta.

OPO turunduses esinevad kõik nõukogude kaubandussüsteemi kolm põhikomponenti: toode on defitsiitne, selle ostmiseks on vaja ostuluba (nn kutset) ja loa hankimiseks tutvusi. Telefone müüakse vaid firma kodulehe kaudu. Ostmiseks peab sul olema ostukutse, mida saab näiteks firma enda foorumitest. Kutse kehtib vaid piiratud aja, aga ostja saab uue kutse, mida tuttavale edasi anda. Hinnavaatluse foorumis neid vahepeal isegi müüdi.

OP ei tee mitte mingit reklaami peale selle, mida rahulolevad kasutajad suust suhu ja netis levitavad. Samuti hoitakse kokku distributsioonikuludelt. See on üks telefoni madala hinna põhjusi.

Mida OPO endast siis kujutab? 5,5 tollise IPS FullHD ekraaniga (401 ppi) telefon. Corning Gorilla Glass 3 muidugi. Kapoti all Qualcomm Snapdragon 801 2,5GHz neljatuumaline protsessor ja Adreno 330 578MHz graafikakiip. 3100 mAh aku. 13 megapikseliga tagakaamera kuueläätselise objektiivi ning Sony Exmor IMX 214 sensoriga, ava f/2.0. 2XLED välk, salvestab 4K videot. Esikaamera 5 megapikselit. Kõik tehnilised andmed leiab siit

Operatsioonisüsteem on Android 4.4, aga mitte tavaline, vaid Cyanogenmod 11S. (Cyanogenmod on avatud lähtekoodiga asendus Androidi kasutavatele nutifonidele ja tahvelarvutitele, mis põhineb Android operatsioonisüsteemil. Seda arendatakse tasuta ja avatud lähtekoodiga tarkvarana, mis põhineb Google Androidi ametlikel väljalasetel, millele on omakorda lisatud algupärast ja kolmanda osapoole koodi. Cyanogenmod pakub võimalusi ja valikuid, mida originaaltarkvaral pole. - Vikipeedia)

Miks see hea on? Need, kes tahavad telefoni karbist välja võtta ja sellega vaid helistada ning sõnumeid saata, võivad siinkohal lugemise katki jätta. Aga need kasutajad, kelle jaoks nutitelefon on eeskätt helistamisvõimalusega pihuarvuti, tundku ainult rõõmu.

Cyanogenmod on lõputult seadistatav. Selle valikutes on palju võimalusi seadme peenhäälestamiseks just nii, et see teeks seda ja sel viisil, nagu kasutaja tahab – mitte nii, nagu tootja arvab, et peaks tahtma (te saate muidugi aru, millele ma siinkohal vihjan). Tõsi, teised suured tootjad proovivad neid lisavõimalusi anda omapoolse tarkvaraga, aga tihtipeale on see kohmakas, muudab isegi võimsa seadme aeglaseks ning mis kõige hullem, kui kasutajal neid imevigureid vaja ei ole, siis ei saa neid ka sageli mugavalt eemaldada.

Androidis toimetamiseks vajalikud juhtnupud – Kodu, Tagasi jne – võib kuvada kas survetundlikena ekraani alla või kes nõustuvad ekraanipinna vähenemisega, siis ka virtuaalselt ekraanile, nagu uuemates Androidides kombeks. Mull meeldis viimane variant rohkem, sest ekraan all oli nuppude taustvalgus üsna kahvatu. Virtuaalnuppe saab oma suva järgi konfigureerida ja lisada sinna otsetee näiteks otsingusse või kontekstimenüüsse. 

Praegu on platvormiks Androd 4.4, aga tänavu 1. jaanuaril andis OnePlus teada, et on valminud Lollipopil põhinev alfa-versioon. See on esialgu üsna bugine ja igapäevaseks kasutamiseks ei sobi, kuid annab kindlustunde, et OPO saab lähemate kuude jooksul uue põlvkonna uuenduse. Telefonide elukaart arvestades täiesti tulevikukindel riistapuu.

Korpuses pole küll kübetki udupeeni metallisulameid, ka ekraani ümbritsev läikiv vöö on plastist. Sellegi poolest on koostekvaliteet esmaklassiline. Tagakaan on kaetud mingi ülipeent liivapaberit meenutava kattega (sandstone finish, ütleb tootja), mis püsib mõnusalt käes isegi villase kindaga ja tundub üldse peo all mõnus. Telefon on mõnevõrra suurem kui sama ekraanidiagonaaliga LG G3, sest LG on osanud ekraani raami ülipeenikeseks teha.

Sisse on ehitatud mõned kiirkorraldused, mis ei pruugi igaühele meelt mööda olla (siis saab need välja lülitada). Kaks korda ekraani peal koputades ärkab uinuv telefon ellu. Joonistades V (valgus) süttib taskulamp, O (objektiiv) aga kaamera. Žestid <, || ja > juhivad meediamängija tööd.

Väga terava nurga alt vaadeldav IPS ekraan ja suurepärane heliväljundi teevad OPOst ideaalse meediaseadme. DAC on kuulu järgi Yamaha valmistatud, täpsemat infot ei leidnud. See annab vaieldamatult kõige täpsemat heli, mida pikal ajal telefonist kuuldud. Muide, klappe karbis kaasas ei ole, need tuleb ise leida. Muuhulgas testisin üsna näljaste suurte Denoni klappidega ja väljund toitis need enamvähem ära, aga väljundvõimsust ei avaldata. Cyanogenmod toetab muuhulgas ka FLACi ja teiste kadudeta formaatide mahamängimist. Sisse ehitatud AudioFX ekvalaiser võimaldab määrata vaikimisi heliprofiilid einevate väljundite (klapid, bluetooth, valjuhääldid jne) jaoks. Toetab ka USB out audiot, kui peaks tahtmine tulema väline DAC külge panna.

Kaamera. Väga viisakas kaamera mobiiltelefoni kohta. Puudub vaid optiline pildistabilisaator, nagu mõnedel tipptelefonidel. Nii et hämaras on ikka kindlamat käetuge vaja. Tegin pilti keerulises valgusoludes: hämaras toas põlesid küünlad, aknalaual vastu heledat talvetaevast istus mustvalge kass. Kaamera hoidis pildi kenasti tasakaalus, näha olid ka detailid ühel pool akent seisval jõulukuusel ja teisel pool oleval raamaturiiulil. Kassi kasukal jäid varjud kenasti näha (kassi palvel pilti ei postita).

Telefonile võib anda korralduse, et kaamera sisse lülitamisel seadistatakse ekraaniheledus automaatselt maksimumile. eredas valguses pildistamisel on see väga mugav. 

Kaamerarakendusel puudub manuaalhäälestuse võimalus, küll aga on 30 erinevat pildirežiimi, mida näpuga üles-alla viibates vahetada. 30 on liiga palju, soovitan sisse lülitada vaid need, mida igapäevases elus vaja läheb. Meeldiv on, et režiimi valikul näeb eelvaadet, st oodatavat tulemust enne pildistamist. Võimalik salvestada ka RAW formaadis. Ilmnes ka bugisid: näiteks HDR režiimis hämaras pilti tehes paneb kaamera ettehoiatamata pildi taskusse. Loodetavasti ravitakse see tarkvarauuendusega.

Kõne ja andmeside kohta pole midagi erilist öelda. Need toimivad, nagu tippklassi telefonilt oodata võibki.

Virin

Siiani olen OPOt taevani kiitnud ja vaieldamatult on see kõige parem telefon, mida 300 euro eest osta saab. Aga täiuslik pole seegi.

Puudub FM kiip. Nojah, muusikat kuulatakse tänapäeval enamasti voogedastusteenustest. Aga inimesele, kes tahab kõndides uudistesaateid kuulata, oleks eraldi FM raadio mugavam kui võrguraadio.

Puudub mälukaardi laienduspesa. Nii see, kui raadio puudumine tuleb ilmselt tarvidusest telefon võimalikult suurt akut täis toppida. Aku lubab muretult 1,5-2 päevast kasutamist, närutades kauemgi. Aga see tähendab omakorda, et kindlasti tuleb OPO ostmisel valida 64GB mudel 16GB asemel, aga muud valikus polegi. 4K video salvestamine üksi võib salvestusmahu kiiresti ära süüa.

Puudub 800 MHz ühendussagedus (toetatud 850 MHz). See tähendab, et meil siin Eestis võib linnast välja sattudes kiire andmesidega kähku käpuli käia. Testi käigus polnud võimalik seda reaalselt proovida.

Veel: OP kodulehelt telefoni ostes ei ole võimalust lasta seda Eestisse saata. Lähim riik on Soome, kus igal eestlasel peaks küll mõni hõimlane elama. Teiseks võib kasutada mõnda http://mailboxde.com/ tüüpi postkastiteenust. Koos kõigi kuludega ei tohiks 64GB OPO Eestisse jõudes olla kallim kui 330 eurot. 

Tagasi üles