Raamatukatkend: olla kapitalist, see on orjuse erivorm
15. detsember 2014, 14:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Töötada iga päev nagu loom kümme tundi, et siis hüpata Bentleysse ja koju mullivanni sõita, on minu jaoks orjuse erivorm, ütleb hulgifirma Smarten asutaja Armin Kõomägi, kes võiks oma teenete lehele võiks ta märkida ka eesti raudtee erastamise ja säästumarketite keti loomise.
Paavo Kanguri värske raamatu «Teekond rikkuseni» katkendit:
Armin on üle neljakümnene nooruslik härra. Tema töökoht asub moodsas büroomajas Tallinna vanalinna serval. Kontorist avaneb meeleolukas vaade Toompea nõlvadele, kuid saunast tuleb vaadata raudteed. Büroo juurde kuuluvad parkla kohad, mida varjavad päikese eest toekad betoonmüürid. See kõik käib pealinna heaolu juurde loomuliku jahutusega parkla, kilukarbi siluett ja saun. Armin on ärimees ja kirjanik. Ta ei taha olla liider ega juht. Ta väldib silmanähtavaid staatusesümboleid. Ärisse sisenes ta kohmakalt, kuid kangutamata, nagu paljud 1990ndate alguses, kui vana ei toiminud ja uut ei olnud. Ta vanemad olid tavalised insenerid. Ta lõpetas Tallinna Polütehnikumi, siis võeti Nõukogude armeesse, tagasi tulles asus õppima Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI, praegu TTÜ) majandusteaduskonda. «Ma tulen nõukaajast. Minus polnud sisemist sügavamat soovi saada ärimeheks. Ema ja isa olid insenerid, mõlemad vanaisad olid insenerid, üks vanaema oli õpetaja. Meil oli Tallinna Polütehnikumis üks grupivend «ärikas» – pani tina ja tegi Viru juures kaupa, kuid see tee ja stiil mind ei tõmmanud. Pärast sõjaväge tekkis üks juhuslik valik, mis viis mind 1990. aastal TPI-sse majandust õppima. Oli tulemas uus riik uue majanduskorraga. See oli esimene kursus, mis õppis plaanimajanduse asemel turumajandust. Tutvusin seal inimestega, kes olid kaks-kolm aastat nooremad ja polnud sõjaväes käinud ja mõtlesid teistmoodi kui mina. Sealt sain mõjutuse ja arusaamise.»
Õppimise kõrvalt asus Armin koos grupivendadega tööle hulgifirmasse Dunker, mis oli äriperekond Sammelselgade pere- firma. Palk oli väike ja valitses seisukoht, et noored poisid peavad teenima vähem kui vanemad daamid raamatupidamises. Sooline diskrimineerimine ja alaväärtustamine hakkas noormehi selgelt häirima. «Kasumit tootvate projektide juhtidena saime kaks korda vähem palka kui meie kolleegid raamatupidamises. Selgituseks öeldi, et daamidel on pere ja lapsed. Kuna säärast suhtumist murda ei õnnestunud, otsustasime lahkuda ning luua oma firma. Teisalt oli see hea, et nii juhtus. Oleks meil mugavam elu olnud, siis oleks asjad ehk teisiti läinud.»
Ja nii see algas. Mingil hetkel hakkab inimene maksma närvidega. Mida segasemad majandusriskid, seda kehvemad närvid. Võetud äririskid võivad hakata tervisele, isegi elule.
«Ma ei ole esoteerik, aga usun, et hea nina on äris tähtis. Ja see võib olla ka kollektiivne nina. Kui oli esimene börsibuum, siis võis üleöö saada miljonäriks. Meie kolmekesi ehitasime veri ninast välja hulgifirmat, vaadates samal ajal pealt, kuidas sõbrad ja tuttavad rikastuvad päevadega ja muutuvad täiesti teiseks inimeseks. Mingil hetkel kasvas börsi ahvatlus vaata et vastupandamatuks. Me ei suutnud ennast enam tagasi hoida ja otsustasime, süda saapasääres, ikkagi proovida. Mäletamist mööda investeerisime vist kusagil kolme miljoni krooni jagu. Ei kulunud palju aega, kui käis pauk ja meie raskelt teenitud raha sulas nagu või kuumal pannil. Õppetund osutus kiireks ja efektiivseks, just nagu immuunsussüst majanduslike illusioonide vastu. Kui sul on töö ja oma bisnis olemas, siis pole kuigi tark investeerida käibevahendeid valdkonda, mida sa ei tunne. Nüüd on võimalusi, et võtta väiksemaid riske siin ja seal, aga tol ajal, aastal 1997 ei olnud meil raha, mida oleks võinud kaotada,» vastab Kõomägi, selgitades, et oma hirme ja ahnust tuleb taltsutada ning kaotus tuleb osata vastu võtta ja sellest ka õppida.