Londoni City on endale «pankrotibordelli» paha nime külge saamas. Aga mis teha, kui paljud Euroopa firmad võlausaldajate eest sealsete kohtute embusse põgenevad.
Pankrotiohus eurooplased pagevad Londonisse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimastel nädalatel on oma «huvikeskused» üle toonud mitmed Kreeka ja Hollandi ettevõtted. Inglise seadused sobivad neile võlgade restruktureerimiseks palju paremini.
Maksevõimetuse puhuks meeldivamate jurisdiktsioonide otsimine pole küll midagi uut, kuid krediidikriisi kiiluvees võib ettevõtete Inglismaale kolimine võlainvestoritele väga valusaks muutuda.
Mullu õnnestus Kreeka mobiilioperaatori Wind Hellase omanikel firma värske raha abil endale jätta, kuigi restuktureerimine enam kui 1 miljardi euro väärtuses tagatiseta võlakirju minema pühkis. Tegemist oli Briti ajaloo suurima «valmispakendis» pankrotiga.
Nüüd on Hellas võlausaldajaid informeerinud, et toob Londonisse üle ka ülejäänud divisjonid, kuna Kreeka võlakriis sunnib ettevõtet juba teistkordselt Inglismaalt varju otsima – juhuks, kui restruktureerimine peaks jätkuma.
Juba nende esimene restruktureerimine lõi võlausaldajatest fondidele sügavaid haavu. Tõele au andes on investorid Inglise seaduste järgi korraldatud restruktureerimiste ees juba nii hirmul, et isegi sellise võimaluse mainimine võib ettevõtete võlgade maksumust kõvasti kõigutada.
Heaks näiteks sellest on Iiri telekomifirma Eircom. Kui tänavu hakati spekuleerima, et nad võivad Wind Hellasest eeskuju võtta, langes kohe ka ettevõtte võlakirjade väärtus.
Firma küll kummutas hiljem need kuulujutud, kuid teravad hinnakõikumised näitasid, kuivõrd ärevil investorid tegelikult on. Briti poliitikud ja seadusandjad arutavad parasjagu, kas Inglise pankrotiseadused on siinsele majandusele kasuks või kahjuks.
Investoreid ärritavad aga peamiselt kaks asjaolu, mida Wind Hellase juhtum rõhutas. Esiteks just see, et firmasid üldse niiviisi ümber saab tõsta, et Inglise seadustest kasu lõigata.
Teiseks ei tundu neile õiglane ülalmainitud valmispakend ehk lahtiselgitatult kohtuprotsess, mis võimaldab eelistatud võlausaldajatel firma kiirkorras uutele omanikele maha müüa.
Kusjuures seda on võimalik teha ilma ülejäänud võlausaldajatelt, näiteks tagatiseta võlakirjade omanikelt, tarnijatelt ja üürileandjatelt luba küsimata – kelle nõudeid teadlikult maha raputada üritatakse.
Erinevalt investoritest on paljud maksejõuetushaldurid ja eksperdid aga seda meelt, et Inglise seadused on head – kuna aitavad vältida pankrotte, mis kahjustaksid ettevõtete mainet ning peletaksid eemale nii töötajaid kui kliente.
Copyright The Financial Times Limited 2010.