Äsja ilmunud Paavo Kanguri raamatus «Teekond rikkuseni. Eesti ettevõtjate lood ärist ja edust» räägivad 15 Eesti edukat ettevõtjat oma ärilistest õnnestumistest ja läbikukkumistest.
Raamatukatkend: kuidas Jüri Mõis puiduäris põrus ja pinnale ujus
4. detsember 2014, 14:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamatus jagavad rikkaks saamise retsepte Jüri Mõis, Jaan Puusaag, Hillar Teder, Armin Kõomägi, Meelis Milder, Endel Palla, Neinar Seli, Ruth Oltjer, Priit Piilmann, Andrei Korobeinik, Priit Alamäe, Tõnis Kaasik, Mart Erik, Ülo ja Guido Pärnits ning Raul Kastan.
Postimees avaldab raamatukatkendi sellest, kuidas Hansapanga asutanud Jüri Mõis 2000. aastate alguses puiduäris põrus.
«2000. aastate alguses oli aeg, kui Eestisse tehti palju uljaid investeeringuid. Kõik, mis sa müüsid, oli viga ja kõik, mis ostsid, oli võit.
Üks tuttav sportlane pakkus puidufirmat, mis tegeles Siberi lehisest terrassilaudade ekspordiga. Teadsime, et 100 dollariga saab materjali Siberist, Eestis tuleb kuivatada ja hööveldada ning 400 dollariga müüme Norrasse edasi. Tundus hea äri. Minu puidutehnoloogist vend küll hoiatas, et lehis on mõttetu puu − väga kehv ja kapriisne materjal. Ei saa sinna õieti naelagi sisse lüüa ja jube raske on ka. Hakkasin seda asja ise täpsemalt uurima.
Olin saanud nafta- vahendusfirmast Meta-Eks kogemuse Venemaa äridest, et ostad küll nafta ära, aga vagun ei jõua kunagi Eestisse. Üks vene partner rääkis pärast untsuläinud äri, et Venemaal ongi 80 protsenti naftaärist «pizduunia». Lehise puhul oskasin vaadata, et lehiselaud saabus ka tegelikkuses Eestisse, ja maksin selle firma aktsiate eest Jens Haugile umbes 1 miljon krooni.
Hakkasin siis seda asja ajama ja … oh sa raisk. Siberist tuleb ei tea mis asi ja norrakad tahavad saada väga konkreetset toodet. Nagu oleks justkui mõlemad pooled olemas, nii tooraine tarnija kui ka laudade ostja, aga mõõte ei saa kuidagi klappima. Esimese aasta kahjum oli 10 miljonit krooni. Kui norrakad tahtsid osta kolmemeetrist terrassilauda, siis oli väga halb, kui algtooraine oli viie meetri pikkune. Täpselt sama jama oli ka materjali laiuse ja paksusega. Tekkis tohutult jäätmeid.
Olin sunnitud seda probleemi lahendama. Otsisin partnereid teiste lehise maaletoojate hulgast. Leidsin ühe asjaliku konkurendi, kellega panime seljad kokku. Ehitasime ja sisustasime ühise puidutootmishalli. Kuid siis tuli 2008. aasta majanduskriis ja see äri jooksis kokku. Seejärel leidsin uued partnerid, kellele sobis meie valmisehitatud, kuid ilma töötava ärimudelita kompleks hästi.
Esimese otsusena lõpetati lehise kui puiduliigiga tegelemine üldse ära. Praegu müüme edukalt männi- ja saarepuidust terrasse Thermory.com-i kaubamärgi all üle kogu maailma. Minu meetod oli see, et hakkasin otsima partnereid, kes jagaks puiduäri paremini kui mina, ega kartnud enese osaluse lahustamist.
Praegu on see investeering tööle hakanud, kuigi minu 100-protsendilise omandusega lehisevabrikust on mulle jäänud vähemusosalus korralikus puidufirmas. Ka Hansapanga väärtusetust 11-protsendilisest osalusest jäi mulle lõpuks üliväärtuslik 0,1 protsenti.»