Personalijuhti nähakse üha enam kui äripartnerit ja mitte kui töötajate liidrit, see viib aga inimeste võõrandumiseni organisatsioonist, rääkis restorani Olde Hansa personalijuht Katri Delimoge.
Katri Delimoge: kas inimesed ja äri on sünonüümid?
27. november 2014, 13:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«19. sajandi lõpul hakati personali haldama. Sündisid toredad ametikohad, nagu heaolusekretärid. Kaunis naisterahvas, käes soe teetass, taskus salvrätikud,» rääkis Delimoge Eesti konverentsi- ja koolituskesksuse korraldatud Eesti Personalitöötajate Visioonikonverentsil «Muutused personalijuhtimises 2015. aastal»
20. sajandil hakati tegelema värbamisega, hakati inimestesse investeerima ning inimressurssi juhtima. Sajandivahetus tuli trendiga, kus igast personalijuhist oli saamas äripartner. «Kuhu on kadunud see pehme heaolule fokuseeritud rolli tuum?»
«Kas inimesed ja äri on sünonüümid?» küsis Delimoge «Kui organisatsioonis puudub sobiv, kompetentne ja pühendunud inimressurss, ei saa me rääkida ka ärist. Siis ei saa rääkida ka käibest, kasvust ja eesmärkide saavutamisest.»
Viimase 10 aasta jooksul Suurbritannias tehtud Personaliarengu Instituudi CIPD uuringutest selgub, et personalijuht kaugeneb töötajatest. Töötajate liidriks olemine ei ole populaarne ei teiste juhtide ega personalijuhtide eneste seas. Eeldus on, et personalijuhist saab strateegiline partner ettevõtte juhtkonnale, mitte töötajate esindaja. See viib aga motivatsiooni languseni ja töötajate voolavuse kasvuni.