Vangi ebaselge reegli rikkumise eest? Tänan, ei!

Tanel Kalaus

FOTO: Erakogu

Kuidas teile meeldiks minna vangi või maksta sadu tuhandeid (äriühingute puhul isegi miljoneid) eurosid teo eest, mille kohta te isegi ei tea, et see on keelatud? Rumal küsimus. Loomulikult ei meeldiks! Aga konkurentsiõiguse rikkumiste puhul on see jätkuvalt võimalik, kirjutab advokaadibüroo Raidla Lejins & Norcous konkurentsiõiguse spetsialist Tanel Kalaus.

1. jaanuaril 2015 jõustub karistusseadustiku muudatus, mille kohaselt kaovad kuritegude nimekirjast mitmed konkurentsiõiguslikud rikkumised – turgu valitseva seisundi, olulise vahendi ja koondumistega seonduvad teod. Vastavate tegude vastu üritatakse võidelda väärtegude-alast regulatsiooni karmistades. Konkurentsiõigusega üle kümne aasta nii tsiviil-, haldus- kui kriminaalmenetluste raames aktiivselt tegelenud praktikuna tervitan sellist muudatust kahel käel, kuid suurest rõõmustamisest on asi kaugel.

Tuleb tunnistada, et antud kujul jääb karistusõiguse reform poolikuks, kuna endiselt jäävad kriminaliseerituks kõik konkurentsi kahjustavad kokkulepped, ettevõtjate ühenduse otsused ja kooskõlastatud tegevused (lihtsuse huvides nimetan neid edaspidi kokkulepeteks). Ka neid kokkuleppeid puudutav regulatsioon vajaks kindlasti muutmist.

Praegusel juhul kustutati kuritegude nimekirjast need teod, mille toimepanemiseks peaks sisuliselt kõvasti vaeva nägema (vajalik on eelnev väärteokaristus sama teo eest) ning mille osas ei ole mulle teadaolevalt seetõttu kellegi suhtes kunagi kriminaalmenetlust alustatud. Samas jäeti täielikult puutumata need teod, mis ka reaalselt inimeste elusid ja äriühingute tegevust mõjutavad. Seega tundub, et seadusandja on lähtunud Lutsu «Kevadest» tuntud põhimõttest – kui kõike ei jõua, tee pool.

Reeglid ei täida konkurentsiõiguse eesmärke ega ole õigusriigile sobivad

Jätkuvalt on kriminaalkorras karistatavad nii konkurentidevahelised kokkulepped kui ka nö vertikaalsed kokkulepped, mis sõlmitakse tootja ja edasimüüja või hulgi- ja jaemüüja vahel. Seadus on teatava erisuse toonud sisse seeläbi, et nn räigete rikkumiste puhul, mille alla kuuluvad näiteks hindade fikseerimisele ja turgude jagamisele suunatud konkurentidevahelised kokkulepped, on ette nähtud raskemad karistused. Seejuures on oluline märkida, et nimetatud tegude toimepanemisel võib kriminaalkaristuse saada nii konkreetne inimene kui ka vastav äriühing. Minu hinnangul ei täida selline kord konkurentsiõigusele pandud eesmärki ja ei ole õigusriigile sobiv.

Kui lähtuda sellest, et riigi eesmärgiks peaks olema konkurentsi kahjustavate kokkulepete ärahoidmine (mitte võimalikult paljude isikute süüdimõistmine), siis selle eesmärgi täitumine nõuab kõigi järgnevate tingimuste täitmist: (i) keelu selgus – ettevõtja jaoks peab olema selge, mis on keelatud; (ii) sanktsiooni tõenäosus – ettevõtja peab mõistma, et keelu rikkumine toob tõenäoliselt kaasa sanktsiooni; ja (iii) sanktsiooni raskus – sanktsioon, mida tõenäoliselt määratakse, peab olema ettevõtja jaoks piisavalt oluline, et tema käitumist muuta.

Ühelt poolt võib väita, et konkurentsi kahjustavate kokkulepete kriminaliseerimisega on liigutud õiges suunas nii sanktsiooni tõenäosuse kui sanktsiooni raskuse osas, kuna kriminaalmenetlus võimaldab selliseid varjatud rikkumisi parimal viisil avastada ning kriminaalkorras karistamine on praeguse seaduse kohaselt vägagi tõsiseks sanktsiooniks. Teiselt poolt ei ole ma sugugi kindel, et konkurentsiõiguslike rikkumiste tõhusaks avastamiseks peaks tingimata kasutama kriminaalmenetlust. Euroopa Liidu õiguses toimib konkurentsiõiguse rikkumiste avastamine rahuldavalt ka haldusmenetluse raames ning Eestis oleks teiste konkurentsiõiguse rikkumiste eeskujul võimalik ka konkurentsi kahjustavate kokkulepete puhul kohaldada kriminaalmenetlusega paljuski sarnast väärteomenetlust.

Samas isegi kui kaks viidatud tingimust on täidetud, ei ole minu hinnangul praegusel hetkel Eestis piisavalt selge, milline käitumine on konkurentsiõigusega keelatud. Me oleme kõik kuulnud väidet, et seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Samas karistusõiguses ei saa isik olla kuriteos süüdi, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu.

See, milles seisneb konkurentidevaheline hindade fikseerimine ja turu jagamine (mõlemad on nn räiged rikkumised), on veel enam-vähem hoomatav. Kuigi ka nende puhul on mitmetel juhtudel kriminaalasja menetletud aastaid ning lõpuks tõdeb prokuratuur või kohus, et kuriteokoosseis ei ole täidetud. Seevastu vertikaalsete kokkulepete puhul on keelatud käitumise kindlakstegemine selgelt väga problemaatiline, ning seda mitte ainult ettevõtjate, vaid ka nende juriidiliste nõustajate, rikkumiste menetlejate ja kohtute jaoks.

Lubatud ja keelatud käitumise eristamine on keeruline

Üritan tuua paar lihtsustatud näidet. Konkurentsiõiguses loetakse vertikaalseid kokkuleppeid sellisteks, mis üldjuhul konkurentsi kahjustumist kaasa ei too. Seetõttu on ka nende osas kehtestatud nn üldine grupierand, mis sätestab, et kõik vertikaalsetes kokkulepetes sisalduvad konkurentsipiirangud on lubatud, välja arvatud need, mis on grupierandis otseselt loetletud. Samas tuleb silmas pidada, et grupierand kehtib vaid nende kokkulepete suhtes, mille puhul müüja turuosa vastaval müügiturul ja ostja turuosa vastaval ostuturul ei ületa 30 protsenti. Seega võib keelatud ja lubatud käitumist eristada mõneprotsendiline eksimine enda või oma lepingupartneri turuosale antavas hinnangus. Samuti võib grupierandi sõnastuse kohaselt keelatud ja lubatud käitumist eristada see, kas kokkuleppega on keelatud «müük» või «aktiivne müük» kokkuleppes määratud piirkonnast (näiteks Eestist) väljapoole.

Usun, et kui te ei ole konkurentsiõigusega varem kokku puutunud, siis ka nendest lihtsustatud näidetest arusaamiseks pidite tõenäoliselt eelmist lõiku vähemalt kaks korda lugema. Kui arvestada, et sellest arusaamisest võib sõltuda, kas olete kurjategija või mitte, on midagi väga valesti. Selles ongi käesoleva artikli mõte.

Kuidas keeldu täita, kui sellest aru ei saa?

On selge, et keelu sisu täpselt teadmata ei saa ettevõtjad ka keelatud tegudest hoiduda ning keeld ei täida oma üldist eesmärki. Sellises olukorras isikute kriminaalmenetlusele allutamine ja kriminaalkorras karistamine on õigusriigis selgelt lubamatu.

Möönan, et ega see selgus ei saabuks automaatselt ka siis, kui konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimine oleks karistatav väärteona või halduskorras. Samas võimaldaks see isikute jaoks kergemaid sanktsioone kaasa toova menetluse raames vastavad põhimõtted selgeks teha ja seeläbi teadlikkust suurendada.

Oma praktikas olen mitmel korral kokku puutunud olukorraga, kus konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimises süüdistatakse nii äriühingut kui füüsilist isikut (näiteks juhatuse liiget või müügijuhti). Selleks, et füüsilise isiku suhtes menetlus lõpetataks (st inimesest ei saaks kurjategijat), on äriühing valmis kokkuleppemenetluse käigus rikkumise omaks võtma, kuigi objektiivselt oleks süüdistusele olnud võimalik esitada mitmeid vastuväiteid. Võib vaid spekuleerida, kuidas nimetatud olukorrad oleksid lahenenud siis, kui kriminaalkaristus oleks ähvardanud vaid äriühingut, kuid ise arvan, et sellisel juhul oleks meil praeguseks palju rohkem kohtulahendeid, mis konkurentsiõiguse reegleid selgitaks.

Kuidas olukorda parandada?

Eeltoodust tulenevalt olen selgelt seda meelt, et käimasoleva karistusõiguse reformi käigus tuleks üle vaadata ka konkurentsi kahjustavate kokkulepete käsitlus. Mulle tundub, et Eesti ei ole vastava praktika ja õigusselguse puudumise tõttu hetkel valmis selleks, et sellised kokkulepped oleksid kriminaliseeritud. Kui nende täielik kriminaalmenetluse alt vabastamine ei tuleks kõne alla, siis tasuks tõsiselt kaaluda vähemalt vertikaalsete kokkulepete ja muude «mitteräigete» konkurentsi kahjustavate kokkulepete käsitlemist väärteona. Samuti oleks minu hinnangul igal juhul õige välistada konkurentsi kahjustavate kokkulepete osas kriminaalvastutuse alt füüsilised isikud. Lisaks sellele, et tegemist on liialt range karistusega, pärsib see oluliselt vastava kohtupraktika väljakujunemist ja seega õigusselguse teket.

Hetkel Eesti konkurentsiõiguses kehtiv olukord, kus konkurentsireeglite rikkumise tagajärjed on tõsised, kuid reeglite täpne sisu ei ole selge, meenutab mulle kui jalgpallihuvilisele suluseisu reegli kohaldamisega seonduvat segadust. Suluseisu reeglil on palju keerulisi tahke (näiteks millal on ründav mängija aktiivne) ning selle rakendamise praktika on erinevates maades ja erinevate kohtuniku puhul erinev. Briti koomik John Cleese leidis oma menuka sketši (vaadake YouTube’ist järgi, kui veel näinud ei ole) lõpuks, et suluseisuga on tegemist siis, kui abikohtuniku lipp on püsti (st reeglite täpne sisu ei ole oluline).

Kui jalgpalli puhul võib sellist «las olla» seisukohta aktsepteerida, siis kuriteona käsitletavate konkurentsiõiguse rikkumiste puhul ei saa sellise olukorraga nõustuda. Enne, kui anda kohtunikule õigus «lipp püsti tõsta», peab kõigile üheselt selge olema, milles reeglid seisnevad ja kuidas neid tõlgendatakse.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles