Saame rikkaks teenuseid eksportides

Palkmaja ehitus

FOTO: Arvet Mägi

Äkki on kuidagi võimalik eestlase talupojatarkused ja õpitud nipid mingisse vormi valada nii, et neid saaks karbist välja võtta ja kasutada ükskõik millises maailma otsas, arutleb kolumnist ja suhtekorraldaja Raul Kalev.

Hiljuti kuulis üldsus kuulsust kogunud juuksuri Lauri Pedaja soovist oma amet Eestis maha panna, tööriistad müüa ja Austraaliasse uut õnne otsima asuda, vahendab Marketingi Instituut.

Ridade vahelt võis lugeda, et kuigi juuksurina oli Lauril olemas tuntus ja tema juures käis palju lugupeetud inimesi, jäi sellest väheks. Kas just äraelamiseks, kuid huvipakkuvaks enesearendamiseks küll.

Lauri juhtum räägib paljude teiste tublide Eesti spetsialistide saatusest: nad tunnetavad, et on oma alal head, sageli isegi parimad, kuid nende materiaalne pool ei kipu seda kinnitama.

Eesti on paraku pisitillukese turuga koht. Kui Lauri tegutses Tallinnas, siis sajad ja sajad juuksurid, arstid, insenerid töötavad igapäevaselt palju väiksemates linnades ja alevikes ning kogevad arenguperspektiivitust veelgi värvikamalt.

Kes jätkab ohates vanaviisi, kes üritab leida tasuvamat ja huvipakkuvamat tööd mujal riigis. Tihti ka hoopis teisel erialal kui see, mille järgi süda kutsub või oskused lubavad. Arhitektid, arstid, juuksurid, ehitajad – kõik loksuvad samas paadis.

Välismaale kolimine võib tunduda paratamatusena. Nii mõnigi mõtleb, et kui õnnestuks ennast kloonida, võiks saada rikkaks ja mitmel pool kasulik olla. Kuid stopp! Just siin võibki peituda paljude jaoks arenguvõti. Miks ilmtingimata kolida?

Äkki on kuidagi võimalik eestlase talupojatarkused ja õpitud nipid mingisse vormi valada nii, et neid saaks karbist välja võtta ja kasutada ükskõik millises maailma otsas?

Kui vaadata ringi ja küsida, mida maailmas enim eksporditakse, siis juba ammu on arenenumates riikides eesotsas USA ja Suurbritanniaga teenuse eksport kaupadest mööda läinud.

India, Iirimaa, Singapur on kõik riigid, kus just teenuste arendamine ja nende eksport on tõstetud riiklikuks prioriteediks. Teenused nagu pangandus või joogaharjutused näiteks.

2012. aastal ulatus globaalne teenuste eksport 4,4 triljoni dollarini ning andis maailma koguekspordist ca 20 protsenti. Kuid need osakaalud muutuvad kiiresti kaupade kahjuks, töötab ju arenenud maailmas pea neli inimest viiest just teenindussektoris.

Eesti riiklikud arengukavad prioritiseerivad küll eksporti, kuid räägivad kaupadest ja teenustest koos, justkui samadest asjadest. Kuid tegelikult kumab neis dokumentidest vaid kaupade tootmise ja müümise vajadus. Vaid harva tuleb kellelegi meelde, et tegelikkuses oleme nii pisike riik, et meie ressursimahukat tootmispotentsiaali võib hinnata kaduvväikeseks ja investoritele ebaatraktiivseks.

Oleme kinni jäänud ideesse, et selleks, et midagi müüa, peab selle enne valmis tootma. Viimane eeldab aga suuri investeeringuid masinatesse, hoonetesse ja inimestesse.

Ja keegi peaks veel suutma ette öelda, milline on õige äriplaan. Nii me siis otsime samaaegselt nii ideid, investoreid kuid ka töökäsi. Selle asemel, et müüa juba täna seda, mida me kõige paremini oskame.

Eestis on lugematul arvul tublisid palkmajade tootjaid, kes kõik eri riikide turgudele pürivad. Kuid paljudel juhtudel ei oodata Läänes meilt mitte palkmaju, vaid oskusi, kuidas palkmaju püsti panna.

Kui meie arstid suudaks mõne haiguse efektiivsemaks raviks välja töötada oma metoodika, siis saaks selle järgi inimesi ravida kogu maailmas ilma, et see vaene arst peaks ööpäevaringselt aega lennukis veetma.

Britid ja nüüd üha rohkem ka teiste riikide teleprodutsendid on avastanud hulgaliselt primitiivseid telemänge- ja võistlusi nagu X-Factor, Kes tahab Saada Miljonäriks, vms, mida mängitakse küll korraga ühes riigis ja keeles, kuid mis toob mängu formaatide loojatele ja eksportijatele juba täna sisse üle 10 miljardi euro aastas.

Osadele maailma telefirmadele on selliste mängude väljamõtlemine ja õiguste müümine saanud peamiseks sissetuleku allikaks. Kus on need mängud, mida Eestist välja müüme?

Teenuste pealetung toimub tänapäeval nii traditsioonilistes valdkondades nagu transport ja turism. Ka siinkirjutaja katsetas teenuste eksporti just turismiteenuste valdkonnas.

Olles Tallinnas mõelnud välja sobiva formaadi avalikus ruumis keskaegses stiilis kostümeeritud vibulaskmiseks, rakendasin täpselt sama mudelit edukalt ka viies Moskva ja Sankt-Peterburi pargis ilma, et oleksin pidanud ise seal kohal viibima.

Veel kiirem areng on mõistagi seotud interneti ja arvutiüleste teenustega. Nagu Skype. Teenuste eripäraks on, et need võimaldavad meil kogeda kaupu, saada emotsioone.

Ja nende loomiseks pole vaja ei tehast ega tähtsat välisinvestorit. Piisab teadmisest, kuidas asju tehes inimesi kaasa haarata ja õnnelikumaks muuta.

Olemuslikult on teenuste ekspordis märkimisväärseid erinevusi kaupade ekspordist. Just seepärast tuleb neist rääkida teineteisest lahus. Teenuste loojatel pole nimelt valmis toodet, mida tiražeerida ja nii tuleb osata enda oskuste ja töö unikaalsem osa lahti mõtestada ning süsteemselt ning metoodiliselt üles kirjutada.

Kui sinu palkmaja püstitamise oskusi on võimalik kirjeldada kui unikaalset mudelit, sest see annab näiteks tavalise kokkupaneku ees 50 protsenti ajalise eelise, saab seda isegi patenteerida. Ning siis on see juba kaup, mida sadadele majapüstitajatele näiteks 500-eurose kuutasu eest üle ilma pakkuda.

Maailma hinnatuim karusnahk on Vene soobli nahk. Kasukate hinnad ulatuvad kümnetest tuhandetest sadadesse tuhandetesse eurodesse. Kuid kalliks ei tee sooblit mitte tema looduslik kättesaamatus, vaid hoopiski patenteeritud teenus.

Nimelt vajavad sooblid paljunemise eeltingimusena söögiks teise looma elavat aju, ja just selle viisi, kuidas karusnaha farmides soobleid õigesti toita, ongi venelased patenteerinud. Kui tahad kasvatada soobleid, pole sul pääsu: kas ostad ülikallid õigused või loobudki kogu ärist venelaste kasuks.

Ma ei tea, kui tõsiselt kaalus Lauri Pedaja võimalust oma juuksurioskustest ekspordikõlbulikku süsteemi luua, kuid kui ta seda oleks teinud, ei pruukinuks ta tööriistu maha müüa. Usun, et oma parimaid oskusi kirja pannes võinuks Pedaja juuksurisalong samaaegselt vabalt tegutseda nii Eestis kui Austraalias. Või kus iganes.

Nii nagu täna tegutseb teine Eesti juuksuritöökoda Salon+. Lisaks Baltikumile, kus on püsti pandud tugev frantsiisisüsteem, on laienetud juba ka Inglismaale. Kui küsisin Salon+ juhilt ja omanikult Helena Lõhmuselt, mis teeb juuksuriteenuse eksportimise võimalikuks, vastas ta, et piiriületavaks saab teha mistahes teenuse, mis toimib mingi kindla süsteemi alusel.

Tuleb vaid väga konkreetselt sõnastada, miks seda tegevust just nii tehakse ja mis selle tulemusel sünnib. Ja siis tuleb veel kõike läbi koolituste üle korrata ja kinnistada.

Minu arvates on Eestimaal tuhandeid andekaid inimesi, kes võiks ennast läbi teenuste ekspordi kloonida. Või kuidas teile tundub?

Loe ka neid

Tagasi üles