Pajumäe talu peremees: mahetoodanguga rikkaks ei saa
7. august 2010, 10:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandimaal Abja vallas asuvas Pajumäe talus on oma lehmade piimast mahetooteid valmistatud nüüd juba viis aastat ja nõudmine nende järele üha kasvab. Talu peremees Arvo Veidenberg peab mahetootmist elulaadiks, sest rikkaks sellega ei saa.
Kui piima hind langes Vene kriisi ajal 3 krooni ja 40 sendi pealt krooni peale, tuli ellujäämiseks midagi välja mõelda, räägib Veidenberg, kes nüüd peab oma toonast otsust hakata mahetooteid tegema igati õigeaegseks.
«Ega me sellega rikkaks ole saanud, küll aga oleme käivet kasvatanud ja see on võimaldanud investeerida,» räägib talu peremees, kes oma eelmises elus, nagu ta ise ütleb, tegeles hoopis 20 aastat puukooliga, kasvatades muu hulgas suures valikus roose.
Kui puukooli toodangu järele nõudmine vähenes, tõi peremees sõiduautoga kohale kolm vasikat ja nii see praeguseks juba rohkem kui sajapealine piimakari alguse saigi.
Tooted soojast piimast
Praegu valmistatakse Pajumäe talus jogurtit, kohupiima ja eri lisanditega kohupiimakreeme nii värskest toorainest kui üldse võimalik – lüpstud piima ei jahutata isegi maha, vaid töödeldakse soojalt.
«Veel värskemalt saaks siis, kui lehmi töötlema hakkaks,» viskab tehnoloog Sirje Luik nalja. Tänavu suvel hakati ka toorpiima poodidesse viima ja sellelgi on hea minek, ehkki niisugune piim säilib vaid kolm päeva.
Pajumäe talu on peale piimatoodete müünud ka mahedalt kasvatatud vilja ning isegi mahemullikaid ja -vasikaid. «Mahe ei tähenda üksnes tervist, see on elulaad,» lausub Veidenberg. Ta ise on üle elanud ränga haiguse, mida seostab kemikaalide kasutamisega puukoolis.
Mahetootmine saab tegelikult alguse põllult ehk sööda kasvatamisest. Vilja väetatakse oma talu lehmade sõnnikuga ja lehmad on vabapidamisel. Ka kõik tootmiseks kasutatavad lisandid peavad olema mahedad ja see muudabki tootmise kalliks.
Näiteks on mahesuhkur ja -rosinad tavalistest palju kallimad, kuid kuna tarbija on hinnatundlik, ei saa Pajumäe talu oma kohupiimakreemidele nii palju hinda lisada – need on poeletil vaid kümnendiku võrra kallimad.
Peremees rõõmustab, et viimastel aastatel on inimeste huvi mahe- ehk ökotoodete vastu kasvanud. Kauplused küsivad neid üha rohkem. Näiteks soovis Tallinna kaubamaja just äsja oma tellimust suurendada. Neid tooteid leiab ökopoodide kõrval ka juba tavalistest kauplustest ja turult.
Tänavu 70-aastaseks saanud Arvo Veidenbergil on kuus poega, kellest taluperemees loodab tulevikus tuge leida. Poeg Viljar kaitses kevadel Eesti Maaülikoolis magistritöö just mahepiimatoodete teemal ja oli sellal, kui Postimees külas käis, parasjagu kaubikuga kaupa laiali vedamas. Koos temaga on valminud plaan seada tootmishoone teisel korrusel sisse juustutootmine.
Töötlejaid võiks rohkem olla
Mahepõllumajandustootjaid on Eestis praegu 1360 ja see arv on aastatega pidevalt kasvanud. Samas tegeleb mahetoodete töötlemisega vaid 30 ettevõtet. Enamik neist on väikefirmad, kelle mahud on üsna väikesed.
Mahepõllumajanduse sihtasutus kuulutas tänavu esimest korda välja konkursi, mille eesmärgiks on kodumaist mahetoodangut tutvustada ja sellele pisut hoogu juurde anda.
«Töötlejaid võiks kindlasti rohkem olla,» tõdes sihtasutuse juht Airi Vetemaa. «Praegu on kodumaistest toodetest turul teraviljasaadused, pastatooted, leib-sai, moosid-mahlad, meetooted, mõned piimasaadused ja lihatooted ning maiustused, samuti ravim- ja maitsetaimesegud.»
Tasapisi on areng tema hinnangul siiski toimunud ning kaubanduses pakutakse järjest rohkem nii kodu- kui ka välismaiseid mahetooteid, samuti laieneb teadlike tarbijate ring.
Vetemaa sõnul ei suuda väiketootja üldiselt olla nii kasumlik kui suurtootja, sest kõik tema püsi- ja logistikakulud on suuremad ja see takistab mahetootmise laiendamist.