Rahandusminister tunneb kampaaniameistrite survet

Rannar Raba
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jürgen Ligi
Jürgen Ligi Foto: Toomas Huik / Postimees

Rahandusminister Jürgen Ligi veendumuse kohaselt on Eesti riik oma ettevõtjaid kuulanud ja soodsa ärikliima nimel vaeva näinud. «Tõsi, aitäh-sõna ei kuule selle eest just ülearu tihti,» ütleb ta.

Kui valitsus järgmise aasta eelarve parlamenti saatis, hurjutas mõni opositsioonipoliitik, et ta on hakanud soosima võlgu elamist, sest eelarve on puudujäägis. Jürgen Ligi, teie olete raiunud, et see pole nii, sest valitsussektori strukturaalne eelarvepositsioon on siiski ülejäägiga. Tehke palun lühidalt selgeks, mida see tähendab. Kas probleemi on või ei ole?

Ainus probleem on see, et struktuurset ülejääki on keeruline seletada. Selle hindamise meetodid on erinevad ja seega näevad eri rahvusvahelised organisatsioonid ka Eesti näitajaid erinevalt. Meie enda arvutuste kohaselt hoiame valitsussektoris väikest, 0,8-protsendilist ülejääki. Ehk siis riik toimetab talle jõukohaselt. Selles, et ma hakkan võlgu elamist ja laenamist soosima, ei maksa mind küll kahtlustada.

Nominaalse eelarvepositsiooni 0,5-protsendiline puudujääk on praegu normaalne. Selle taga on kaks suurt kulu. Esiteks tavalisest suuremad teise pensionisamba sissemaksed, sest me kompenseerime majanduskriisiaegset külmutamist. Teiseks Tallinna trammide ost.

Mil määral erines selle eelarve kokkupanemine eelmiste koostamisest? Olukord on mõne kuuga kõvasti muutunud: varem Isamaa ja Res Publica Liiduga koostööd teinud Reformierakond on nüüd koalitsioonis sotsiaaldemokraatidega, julgeolekuline situatsioon on pingelisem ning tagatipuks lähenevad riigikogu valimised.

Ahnust on meie uuel koalitsioonipartneril isegi vähem kui eelmisel. Tegelikult pandi enamik sellest ahnusest paika juba kevadiste koalitsioonikõnelustega. Eks kõik ministrid taha rohkem kulutada, aga me otsustasime aumeeste kokkuleppega, et ei pea lisataotlusi võimalikuks. Nüüd sügisel midagi ikka tuli, aga seda polnud nii palju kui näiteks paar aastat tagasi IRL-i ministrite küsitu.

Samas ma ei pidanud ka IRL-i väga keeruliseks partneriks. Üldiselt nad ikka tajusid, et kuskil on piir, ja lõpuks suutsime kokku leppida. Kõige raskem oli tänavuse eelarve koostamine: siis pidime küll korra laua tagant püsti tõusma ja ütlema, et nüüd otsustage ära, kas te tahate valitsuses edasi olla või mitte. Nad otsustasid üsna ruttu, et tahavad. Aga jah, valitsuse lõppfaasis tuli ette ebamugavaid hetki, kui mõni mees ei käitunud adekvaatselt.

Tooge palun näiteid.

Ma ei tahaks näpuga näidata.

Kui rääkida viljandlastest, siis praeguses koosseisus on üks konstruktiivsuse eredaid näiteid Helmen Kütt. Ta on tõesti hea ja koostöövalmis kolleeg. Samas oli eelmises valitsuses IRL-i kõige keerulisem minister Helir-Valdor Seeder, kes on samuti viljandlane. Tema võis päris kaua mõne väikese asja pärast vingu ajada.

Mida te vastate neile, kelle väitel on 2015. aasta eelarve valimiste eelarve ehk siis igas valdkonnas on püütud tekitada väike hea uudis, et üldpilt oleks võimalikult positiivne?

On kohutavalt naljakas, et sellist juttu hakkasid Keskerakond ja IRL rääkima juba enne, kui eelarveprojekt avalikuks sai. Räägiti ka midagi Buratinost ja rahapuust. Ju siis on opositsiooni ülesanne rohkem bluffida, kui oleks meeldiv ja paras.

Viljandi inimesele meeldib kindlasti, et Ugala teater saab remonditud. Aga see pole asi, millele rahandusminister iga päev mõtleb. Mina tahan eelkõige, et suured numbrid oleksid paigas ja protsess toimuks ausalt. See on enam-vähem õnnestunud.

Lastetoetuste suurendamisel oleks tahtnud näha rohkem vajaduspõhist lähenemist. Aga saime hakkama.

Millega uus eelarve Eesti majandust tugevamaks muudab?

Sellega, et tööjõu maksukoormus väheneb korraga mitmest otsast. Tulumaksumäär ja töötuskindlustusmakse alanevad ning tulumaksuvaba miinimum tõuseb. Samal ajal võtame pettuste ja pahede pealt rohkem sisse.

Firmade käibemaksusoodustuse vähenemine on samuti oluline. See ei olnud normaalne, et ettevõttele oli palju kasulikum autot osta kui eraisikule. Mind on selle eest palju sõimatud, aga ma ei häbene.

Mis tundeid tekitab teis teadmine, et kaitsekulutuste kasvust pole pääsu. See pole ju valdkond, mis majandusele loomulikku arenguhoogu annaks.

Lugesin hiljuti üle põhiseaduse preambuli, kus räägitakse kaitsmisest õige mitmes kohas. Riigi ülesanne ongi kaitsta ning tagada mitte ainult kultuuri, keelt ja rahvust, vaid ka inimeste eneseteostusvõimalusi. Uutes oludes ei ole meil tõesti kaitsekulude kasvust pääsu. Tähtis on vaenlane eemal hoida ja riigi püsimine tagada.

Sotsiaaldemokraadist kaitseminister Sven Mikser pälvis hiljuti tähelepanu sellega, et soovitas Eesti ettevõtjatel mugavustsoonist välja tulla. Kuidas teie tema öeldusse suhtute?

Ma ei oleks ise sellise mõtte peale tulnud. Eks see heitnud varju kogu valitsusele ning kui ma läksin asja klaarima, võeti minu jutust üksikud sõnad välja ja väideti, et ma valan omakorda õli tulle.

Ei, mina ütlen, et ettevõtjate süüdistamine mugavustsoonis olemises on kõige valem asi, mida teha annab. Nemad on ikkagi majanduse vedurid, mitte pidurid. Pole mõtet neile moraali lugeda, vaid tuleb hoolitseda selle eest, et ettevõtluseks oleks võimalikult head tingimused. Maksusüsteem ei tohiks firmasid kägistada.

Tegelikult on Eesti riik võrreldes paljude teiste riikidega ettevõtjaid päris hästi kuulanud ning soodsa ärikeskkonna nimel vaeva näinud. Tõsi, aitäh-sõna ei kuule selle eest just ülearu tihti. Aga kindlasti ei nõustu mina omaks võtma seda, et riik umbusaldab oma ettevõtjaid. Mõni ebaõnnestunud mõttetera ei tähenda, et me nende panust ei tunnustaks.

Kas Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide koalitsioon on rohkem või vähem ettevõtjasõbralik kui eelmine, Reformierakonna ja IRL-i liit?

Sotside tähelepanu ja instinktid on teise koha peal. Me näeme majandust ikka üsna erinevalt. Kui ma kuulan näiteks majandusministri (Urve Palo – toimetus) sõnavõtte, ega ma neile alati alla kirjutama rutta. Arvamuste paljusus on muidugi hea, aga majandusinimesena tahaksin kuulda majanduskesksemat juttu. Riigi suure sekkumisega ei jõua kaugele, seda peame kindlasti jälgima.

Iseenesest on valitsuses tööõhkkond hea, aga ma tahaksin, et kui hakatakse majandusest rääkima, siis räägitaks tarka juttu.

Karta on, et mida päev edasi, seda vähem tarka juttu me kuulda saame, sest valimised on tulemas. Esimene võistupakkumine läks lahti juba paar nädalat tagasi, kui sotsid ja keskerakondlased hakkasid alampalga määraga žongleerima. Mida ilusat Reformierakond seekord lubab?

Üks ajaleht juba märkas, et me ei ole alampalga pakkumisega kaasa läinud. Samas ma tunnen kampaaniameistrite survet, et tuleb ikka teha väärikas pakkumine.

Minule saab väärikas pakkumine olla üksnes see, mis on usutav ja realistlik. Peamine plaan on jätkata tööjõumaksude alandamist. Üldine maksuvaba miinimum peaks tõusma oluliselt kiiremini, kui see praegu on tõusnud. Ka sotsmaksu tahaks alandada, aga see sõltub sellest, kuidas koalitsioonid ja arvutused kokku tulevad.

Kas üksikisiku tulumaksu langetamisel on nüüd joon all?

Jah, ma arvan, et 20 protsenti on paras määr.

Kümmekond aastat tagasi rääkis praegune peaminister Taavi Rõivas Reformierakonna noortekogu esimehena, et hoopis kümme protsenti oleks õige.

Meil pole enam sellist nominaalset majanduskasvu, mis võimaldaks sellisel juhul eelarvet kokku saada. Maksusüsteem peab olema tasakaalustatud. Nüüd on aeg võtta tööjõult maksukoormust vähemaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles