Test: kas Lenovo süsinik-kiust lipulaev on oma hinda väärt?

Juba ammustest IBMi aegadest peale on ThinkPad olnud profitööriista sünonüümiks. Kuidas Lenovo ThinkPad X1 Carbon Touch (2014. aasta mudel) seda tiitlit õigustab? Proovisime järgi.

Korpus

Võtad arvuti kotist välja, paned lauale ja tekib tahtmine pai teha. Süsinikkiust ja kvaliteetplastikust korpus tundub nagu Kuu peal asuv monoliit filmist «Kosmoseodüsseia 2001» - jäik ja kindel, mõnusa siidise pinnaga. Korpust lihviti eelmise mudeliga võrreldes isegi kröömikese õhemaks – hea saavutus, arvestades, et tänavune mudel hiilgab puuteekraaniga, mis kipub tavalisest ekraanist paksem olema. Süsinikkorpus on hea veel selle poolest, et on temperatuurilt nahasõbralikum. Konkurentide uhked alumiinium või magneesiumisulamist korpused võivad jahedamates tingimustes töötades vastu rannet vastikult jäised olla, nii et peab nn kurgimüüjakindaid kandma. Carbon X1 seda ei juhtu ja tuliseks ei õnnestunud teda ka eriti ajada.

Klaviatuur

Avame kaane ja selgub, et seda saab lauapinnaga lausa tasa voltida – soliidsed hinged lubavad ekraani keerata lausa 180 kraadi. Aga kaane all peitub selle mudeli kõige suurem üllatus: Lenovo on julgelt klaviatuuri kallale läinud ja see on ohtlik tee. Inimesed on harjumuse orjad ja võivad segadusse sattuda. Mulle isiklikult muudatus väga meeldis. Vaata pilte!

Täiesti on loobutud CAPS LOCK klahvist (mida paljud inimesed lihtsalt internetis karjumiseks kasutavad). Selle asemele on tõstuklahvi ja tabulaatori vahel HOME ja END klahvid, mida oma töös väga sageli kasutan ja seetõttu sujus uutmoodi klaviatuuriga töötegemine palju mugavamalt. LÄBIVA SUURTÄHE saamiseks tuleb vaid kaks korda tõstuklahvi vajutada, režiimi märgib roheline tuluke klahvi nurgas. Skandinaavia asetusega klaviatuuril on vasaku tõstuklahvi kõrval ka <> märgid, ilma milleta tõsist tööriista ette ei kujuta.

PgUp ja PgDn klahvid on toodud suunaneliku plokki, mis tundub samuti väga mugav ja loogiline. Paremal ülanurgas kõrvuti asetsevad tagasivõtu- ja DEL klahvid võivad mõnes kasutuses segadust tekitada, enne kui parema käe Väike-Ats neid veatult tabama harjub.

Füüsiliste funktsiooniklahvide rida puudub sootuks, selle asemele on puutetundlik riba, mida Lenovo nimetab uhkelt Adaptiivseks Funktsioonireaks. Sellel on neli puudutusega vahetatavat režiimi, mille hulgas ka klassikaline F-rida. Teised variandid annavad võimalusi käskudeks, mida tavalisel sülearvutil Fn+F klahvidega tehakse. Lisaks muutub riistarea funktsionaalsus vastavale sellele, mis rakendus parajasti täisekraanis avatud.

Selle riba suhtes valdavad mind vastuolulised tunded. Üheltpoolt uuenduslik ja võimalusterohke, teiselt poolt kasutaksin mitmekümnest pakutavast funktsioonist igapäevaselt vaid väheseid, aga nende ülesleidmine kõigi võimaluste hulgast ei ole kuidagi intuitiivne. Lenovo on arvutile lisanud tarkvara, mis võimaldab teatud programme, nt meediamängijat või slaidiesitlust käega kaamera ees vehkides või häälkäsklusi andes juhtida. Kõik see võimalusterohkus meenutab Samsungi telefonitarkvara – pressiteates kõlab see funktsioonide pilv väga uhkelt. Ja töötab ka – umbes igal kolmandal korral. Ise eelistan viiplemisele kiirkorraldusi füüsilisel klaviatuuril.

Hiire asemel

Keset klaviatuuri ilutseb IBMi kuulus Punane Nibu ja kes seda kasutama harjunud, sellele pole vaja eraldi kiita. Õnneks Lenovo nibust ei loobu. Seda dubleerib lai ja tundlik puuteplaat, mis toetab mitme sõrmega kerimist ja keeramist. Et nibuga juhtides saaks parem- ja vasakklikke teha, tuleb plaati vajutada. Käik on üsna sügav, pea tubli millimeeter ja konkreetse klõpsuga. Aga ikkagi jättis selline lahendus kuidagi vedela tunde näppude alla.

Ekraan

Seda võib kahtluseta õnnestumiseks lugeda. Terve ekraanipaneel on kaetud Gorilla Glassi lehega, suurepärase eraldusvõimega (2560 x 1440 pikselit) pilti ümbritseb mõnusasti peenike raam. Värvid on külluslikud ja loetavus hea ka ekstreemsete nurkade alla ning üsnagi eredas valguses. Minu maitse jaoks paistis ekraan küll veidi liiga läikiv, matimad meeldivad rohkem, aga rohkem etteheiteid ei ole.

Testimasin jooksutas operatsioonisüsteemina Windows 8 ja sel puhul õigustab end ekraani puutetundlikkus. Isiklikult eelistan endiselt Windows 7, versioon 8 kuulub mu jaoks Windows ME ja Vista sarnaste nurisünnitiste hulka. Tahvlil on see ehk veel kuidagi õigustatud, aga masinat, millel hea klaviatuur ja kaks kursoriliigutamisvõimalust, pole küll mingit mõtet näpuga torkida. Pealegi jäävad läikivale ekraanile kohe mõnusad rasvased näpujäljed, mis viltu langevas valguses üsna rõvedad välja näevad.

Kapoti all

Toimetuse testis olnud masin oli varustatud Inteli i7 seeria protsessori, 8GB muutmälu ja SSD salvestusmäluga. See komplekt teeb ta tavakasutaja jaoks täiesti pädevaks pilliks, mis käivitub Windowsi töölauda sekunditega. Kes kontoritöö, mõõduka meediatarbimise ja pildimudimisega tegelevad, sellele piisaks ka nõrgemast ja odavamast protsessorist. Mänguril pole äriklassi masinaga niikuinii midagi teha ja kes mõtleb tõsisema videotöötluse peale vajab kindlasti suuri ja kiireid kõvakettaid, mida õhukesse korpusesse naljalt ei topi.

Sooritusvõimele ei saa midagi ette heita, aga akuga on asi kurvem. Normaalne kasutus (wifi sees, interneti sirvimine, Full HD video mängimine, dokumenditöötlus) andis aktiivset kasutusaega veidi viie tunni ja seda on tippklassi kohta vähe. Lenovo ise lubab, et voolu peaks jätkuma kuni 6,8 tunniks. Akut ilma tööriistade ja tõsisema nokitsemiseta ise vahetada ei saa. Carbon X1 on režiim, mis oskab ühe tunniga 80 protsenti akust täis laadida ja nii lühikese pidamise peale on see abiks. Aga ilma laadimissabata pole mõtet kodust välja minna.

Pordid

Ega nii õhukesse korpusesse kuigi palju pesasid ei mahu. Kõik pesad asuvad külgedel, tagaosas on vaid pilu SIM-kaardi sisestamiseks, millega 3G/4G võrgus andmesidet pidada. Puudub SD kaardi pilu, aga on kaks USB3 pesa, millest üks on võimeline välisseadmeid ka väljalülitaud olekus laadima. Pildi masinast välja saamiseks võib kasutada täismõõdus HDMI või mini-DisplayPorti. Kandilist laadimisauku saab kasutada ka eraldi müüdava doki ühendamiseks. Täismõõdus võrgukaabli pesa õhukesse korpusesse ära ei mahu, selle ühendamiseks on vaja üleminekut (testimasinal seda kaasas polnud). Klaviatuurist paremal leiab äriklassis loomuliku sõrmejäljelugeja. Heli väljund ja mikrofoni sisend on ühes pesas, nii et saab mugavalt kasutada telefoniklappe.

Kokkuvõtteks

Kes hinna välja kannatab (Hinnavaatlus.ee andmetel testimasinaga võrreldavas konfiguratsioonis kõvasti üle 2000 euro), selle jaoks väga pädev masin. Eraldi kiitust väärivad ekraan, korpus, klaviatuur, kiirus ja üldine koostekvaliteet.

Klõpsuga puuteplaat ja kohanduvate nuppude rida klaviatuuri ülaosas on maitse asi. Kui kasutama harjud, siis võib eriti sellest viimasest palju kasu olla, aga esimest korda kätte võttes parasjagu keeruline.

Akukestvus on häbiasi. Selle raha eest tahaks vähemalt kaheksatunnise tööpäeva muretult õhtusse saada.