Hiina jõudis paari lühikese kümnendiga näljahädast kaaluprobleemideni ning nüüd ongi käes majandusliku õitsengu tipp. Dieet.
Kaalujälgijate uus megaturg: Hiina
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaalujälgijad on juba kohal, et hiinlaste rasvumiselt raha teenida.
Kõikvõimalike salenemistoodete müük tõuseb kui rakett, jõusaale avatakse (ja suletakse) lause välgukiirusel. Traditsioonilise Hiina meditsiini viljelejate uste taga on pikad ülekaaluga kimpus inimeste järjekorrad, kes loodavad abi nõelravist ja kuppudest.
Euromonitori andmetel tõusis saledustoodete müük 2008. aastal 10 protsendi võrra 6 miljardi jüaani ehk 885 miljoni dollari peale. Järgnevaks «viisaastakuks» prognoositakse 6-protsendilist kasvu aastas.
Kaalujälgijad usuvad igatahes, et on avastanud tõeliselt hiinapäraseks dieedipidamiseks vajalikud nipid ning on rasvafoobiast haaratud Šanghais avanud juba neli filiaali, koostöös Prantsuse toiduainetefirmaga Danone.
Üksainus pilguheit Kaalujälgijate koosolekule Hiinas näitab aga kohe ära, et Ameerika mudel siia täiel määral ei passi. Hiinlastest dieedipidajad ei ole lihtsalt piisavalt paksud.
Mitte et Hiinas lihavusega probleeme poleks. 2008. aasta uuringu järgi paksenevad Hiina täiskasvanud kiiremini, kui üheski teises riigis – Mehhiko välja arvatud. Ülekaalus või rasvunud on neljandik Hiina elanikkonnast.
Lugu on lihtsalt selles, et enamikke, kes Šanghai uhke Super Brandi keldrikorrusel Kaalujälgijate koosviibimisele on kogunenud, saab vaevu priskeks pidada. 30st kohalviibijast on vaid ühel märgatav topeltlõug ja veidi võdisev keskkoht.
Üks hiljutine värvatu kandis musti liibukaid, mille eest keskmine Lääne dieedipidaja oma hinge ära annaks.
Firma sõnutsi on pooltel klientidel juba enne alustamist terve inimese kehamassi indeks, kuigi alakaaluliseks Kaalujälgijad kedagi muuta ei taha.
«Hiinas on lihtsalt lood niiviisi, et noored tütarlapsed peavad end paksuks, kuigi on ise tibatillukesed,» ütles Kaalujälgijate õpetaja Jackie Mao.
29-aastane Sophia Sun on vormis ja kenake, ütleb aga lihtsalt: «Mulle ei piisa, et sale olla. Mitte et ma tahaks olla kondine, aga lihtsalt saledam kui enne. Iga tõuk igatseb ju liblikaks saada.»
«Hämmastav, ma võin kõike süüa!» rõõmustab õpetaja Sui Sui Yu Kaalujälgijate filosoofia üle, et süüa võib mis meeldib – lihtsalt liiale ei tohi minna.
Kaalujälgijate tegevjuht David Kirchoff ütles, et dieediäri Hiinas on umbes nagu Prantsusmaal – ka seal on «paksud» enamikest meist peenemad. Kõige raskem olevat koostada punktitabelit kõigi nende erinevate ja eksootiliste Hiina toitude kohta.
Kirchoffi sõnutsi teeb dieedipidajate elu Hiinas kibedaks niinimetatud «pöörleva laua» kultuur. Restoranides tellitakse toite kamba peale ja ülesöömine on erilise austuse märk.
Lisaks elavad paljud Kaalujälgijate kunded vanematega koos, nii et süüa vaaritavad ema ja vanaema. Kuidas aga selgitada näljahäda päevil üleskasvanud põlvkonnale, et liha ja rasv on nüüd meie vaenlased?
Paul French, kes on kirjutanud Hiina rasvumise kohta raamatu pealkirjaga «Fat China: How Expanding Waistlines are Changing a Nation», ütles, et paljude hiinlaste ees seisab valik: saleneda kiiresti (üha populaasema) rasvaimu abil; saleneda aeglaselt ja üksi, jõusaalis; või saleneda aeglaselt koos teistega – nagu näiteks Kaalujälgijate juures, kus teised sind julgustavad ja toetavad.
Tegelikult tuleks lisada veel neljas variant: salene aeglaselt ja piinarikkalt. See tähendab kõhtu pistetud nõelte külge kinnitatud elektroode või siis end sinnasamma kinni imevaid kuumi klaaskuppusid. Niiviisi läheneb ülekaalulisusele traditsiooniline Hiina meditsiin.
Igatahes on välismaistel saledusettevõtetel, millest unistada – neid ootavad 1,3 miljardit potentsiaalset Hiina dieedipidajat.
Copyright The Financial Times Limited 2010.