Janno Reiljan: ametkondlik egoism
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TÜ majandusprofessor Janno Reiljan kirjutab, et üleminekul eurole pole Eesti Pangal säärases mahus reserve enam tarvis ja see raha tuleks suunata investeeringuteks.
Kõik ELi instantsid on otsustanud, et Eesti võetakse eurotsooni liikmeks. Viimasena kustutati nii reaalne kui ka emotsionaalne devalveerimishirm või -lootus (kuidas kellele). Peame end nüüd uuele rahakeskkonnale ümber häälestama.
Kõige enam puudutab see Eesti Panka ja näib, et kõige raskem ongi muutust tunnistada selles asutuses. Eesti Panga president Andres Lipstok teatas 13. juulil ETV uudisteprogrammis «Aktuaalne kaamera», et Eesti Pangal olevat eurotsoonis senisest kõvasti rohkem tööd. Parkinsoni seadus – ametnikud püüavad oma töö hulka kunstlikult suurendada – ruulib Eesti Pangas täiega.
Eesti valis krooni kehtestades äärmuslikult jäiga rahasüsteemi – nn valuutakomitee, mida fikseeritud vahetuskursi kõrval iseloomustab veel ka keskpanga rahapoliitiliste funktsioonide tagasihoidlikkus ja kohustus kogu emiteeritud raha rahaomaniku nõudel selle kursiga välisvääringu vastu vahetada.
Valuutakomitee süsteem oma puhtal kujul ei näe keskpanga olemasolu üldse ettegi. Ometi loodi Eestis selline suure ametnikkonnaga ja ebanormaalselt kõrgete palkadega asutus. Eesti Pank ise andis enda olemasolule hävitava hinnangu, kui ei suutnud ohjeldada Eestis majanduskriisi süvendanud ja Eesti inimesed võlaorjusse meelitanud laenuraha sissevoolu.
Eurole üleminekuga satub Eesti rahasüsteemide teise äärmusse. Euro on vabalt ujuva vahetuskursiga raha, mille emiteerimise ja stabiilsuse eest vastutab Euroopa Keskpank. Riikide keskpankadel ei ole eurotsoonis mingit iseseisvat otsustus- ja tegutsemisõigust, neid ei ole eurotsoonis sisuliselt enam olemas.
Mingi aja jooksul Euroopa Keskpanga «riiklikud kontorid» formaalselt küll säilitatakse, sest ilma nendele ametnikele «sotsiaalseid garantiisid» loomata oleks eurotsooni idee lihtsalt põhja lastud.
Pealegi ei ole sugugi välistatud eurotsooni lagunemine: osa riike ei suuda ega tahagi eurokriteeriume täita, teised riigid aga ei suuda ega taha laristajate võlgu lõpmatuseni kinni maksta. Lahkumineku puhuks tuleb rahvusliku rahasüsteemi alge alles hoida.
Ujuva vahetuskursiga euro puhul ei ole Euroopa Keskpangal ega selle kontoritel kohustust liikmesriikides emiteeritud raha välisvaluutas «tagasi osta». Keskpangal on aga kohustus aktiivse ja kõikehõlmava rahapoliitikaga saavutada eurotsoonis hinnastabiilsus. Seega ei saa ka rahapoliitikas edaspidi mingeid «rahvuslikke» erieesmärke järgida.
Eurole üleminekul kaob Eesti Pangal formaalne kohustus tagada emiteeritud raha välisvaluutaga ja nii jääb ta ilma võimalusest teha rahapoliitikat, mida seninigi sisuliselt ei kasutatud. Kui varem ei olnud Eesti Pangal riigi kohustustest täita midagi, siis eurotsoonis pole enam sedagi.
Valuutakomitee süsteemis kui kõige triviaalsemas rahasüsteemis on emiteeritud raha tagatiseks riigi välisvaluuta reserv ja riigi võetud kohustus emiteeritud raha esimesel nõudmisel kindla vahetuskursiga reservvääringu vastu vahetada.
Kõik Eesti Panga kohustused on tagatud Eesti Panga varadega, sealhulgas emiteeritud kroonid on tagatud välisvaluuta reservidega. Tänavu 30. juuniks oli Eesti Pangal reserve kokku 43,1 miljardit krooni.
Sealsed kommertspankade kohustuslikud reservid (28 miljardit krooni) ei paku huvi, sest see on võõras vara. Eraldades need Eesti Panga varadest, jääb alles umbes 15,1 miljardit krooni. 9,4 miljardit krooni Eesti Panga varast on emiteeritud sularaha kate ja 5,2 miljardit krooni näitab Eesti Pank kohustustevaba reservina (veidi üle poole miljardi varadest katab muid kohustusi).
Ujuva vahetuskursiga euro omanikul ei ole mingit õigust nõuda Euroopa Keskpangalt või mõnelt sellel filiaalilt euro vahetamist mingi muu vääringu või väärtpaberi vastu. Euro ainsaks tagatiseks on hinnastabiilsusele suunatud keskpanga rahapoliitika. Seni emiteeritud krooni tagatiseks olnud 9,4 miljardil kroonil Eesti Panga varal ei ole eurosüsteemis enam mingit rahapoliitilist ülesannet.
Siiski ei saa rahasüsteemi toimimist tagada ilma reservideta. Ka eurotsoonis hoiab Euroopa Keskpank teatud välisvaluutareservi, et tagada välisarvelduste sujuv toimumine, kui ka välisvaluuta laekumistes ja väljamaksetes on teatud kõikumisi. Selle reservi suuruseks on keskpank määranud kaheksa protsenti sularaharingluse mahust (umbes 50 miljardit eurot).
Euroopa Keskpanga põhikirja kohaselt määratakse igale riigile osakaal kindla valemi alusel: 50 protsendi ulatuses vastava riigi elanikkonna osatähtsusest euroliidu elanikkonnas ning 50 protsendi ulatuses vastava riigi sisemajanduse kogutoodangu (SKT) osatähtsusest kogu euroliidu SKTs. Eesti peab selle normatiivi kohaselt andma Euroopa Keskpanga käsutusse umbes sada miljonit eurot ehk 1,6 miljardit Eesti krooni.
Arenenud internetipanganduse ja maksekaartide süsteemide tõttu on Eestis raha käibekiirus eurotsooni keskmisest tunduvalt suurem. Sellest tulenevalt on emiteeritud kroonide hulk Eestis palju väiksem kui sularaharingluse arvestuslik suurus eurotsoonis.
Krooni sularaha ja euro sularaha arvestusliku suuruse vahe (hinnanguliselt viis miljardit krooni) peab Euroopa Keskpank Eestile kompenseerima – selle võrra suureneb Eesti Panga vara. Seega võib Eesti Pangal pärast eurole üleminekut kohustustest vaba reservi suuruseks hinnata 9,4 + 5,2 + 5 – 1,6 = 18 miljardit krooni.
Loomulikult on Eesti Pangal ka Euroopa Keskpanga filiaalina oma tegevuse rahastamiseks vaja tulutoovaid varasid, et säilitada selle asutuse sõltumatus valitsuse ja parlamendi rahaeraldistest. Praegu on Eesti Panga muudest kohustustest vabade vahendite suurus 5,2 miljardit krooni. Sellest piisab ka eurotsoonis, sest mingeid iseseisvaid funktsioone ei ole ja ametnikkonda tuleks tublisti koondada. Seega on Eesti Panga käsutuses pärast eurole üleminekut hinnanguliselt 13 miljardit krooni selgelt üleliigseid varasid, mis on majanduse seisukohalt kasutult «külmutatud».
13 miljardit krooni on Eesti riigi seisukohalt piisavalt suur summa (umbes kuus protsenti SKTst), et selle kasutamise otstarbekuse ja efektiivsuse vastu huvi tunda. Need vabad reservid tuleks Eesti jätkusuutlikkuse tagamiseks investeerida ühiskonna infrastruktuuri arengusse (haridusse, teadusse, arendustegevusse, tervishoidu). Eestit ei tee rikkaks raha Eesti Panga väliskontodel, vaid inimkapitali kvaliteedi pidev suurendamine.
Äsja avalikustatud uuringust ilmnes, et Eestis on inimvaraga lood pehmelt väljendades kehvasti. Lasteaedadesse on vaja teha suuri investeeringuid, et tagada laste eluks-oluks ja arenguks normaalsed tingimused.
Paljud koolimajad vajavad kordategemist. Õpetamise tehniline baas nii kutse- kui ka kõrgkoolides peab olema nüüdisaegne, või me jäämegi kurtma kvalifitseeritud tööjõu vähesuse üle. Täna tegemata investeering tähendab homme probleemide teravnemist.
Majanduskriisist väljatulekuks on vaja parandada Eesti majanduse konkurentsivõimet. See tähendab, et riigi investeerimisvajadusele rahalise katte leidmiseks ei ole parim tee suurendada maksukoormust. Kuigi Eestil on väga hea laenuvõime, tuleb arvestada laenuraha kallinemisega rahaturgudel ja intressikulu kasvuga.
Seega oleks Eestile kasulik lähimal neljal-viiel aastal toetuda investeeringute rahastamisel peamiselt loodud reservidele. Eesti Panga üleliigsed reservid avaneksid kasutamiseks just õigel ajal. Pealegi imes valuutakomitee süsteem need reservid välja meie ettevõtete ja inimeste taskust.
Muidugi püüavad Eesti Panga ametnikud kõigi vahenditega kaitsta «oma» raha, sest see kindlustab neile elamise, nagu kuuluks Eesti juba praegu Euroopa viie rikkama riigi hulka. Ametkondlik egoism tuleb aga sundida rahva huvide ees taanduma, sest paraku kuulume tegelikult ikka Euroopa vaesemate hulka. Seda peavad tundma ka Eesti Panga ametnikud, et tegelikust elust veidi paremini aru saada.