Rohumaa keskkonnatasudest: rehaga vastu nina

Priit Rohumaa.

FOTO: Erakogu

VKG juhatuse esimees Priit Rohumaa kirjutab arvamusloos, et keskkonnaministeeriumi kavandatav keskkonnatasude tõus võib 10 aasta pärast tähendada põlevkivi kasutamise lõppu majanduslikult mõistlikul kujul.

Arvamusfestivali viimases debatis sõnas peaminister Taavi Rõivas, et poliitikule, kes ei võta kaasamist tõsiselt, lööb see rehana vastu nina. Vaadates keskkonnaministri Keit Pentus-Rosimannuse jäärapäist soovi näidata ennast range ja huvirühmi mittekuulava ministrina, tekib tunne, et seekord võib reha lüüa eriti valusalt.

Poliitilisel kirbul on seekord Eesti oma maavara: põlevkivi. Plaanis on rohkem kui kolmekordistada senist keskkonnatasude kasvutempot. See võib aga 10 aasta pärat tähendada põlevkivi kasutamise lõppu majanduslikult mõistlikul kujul.

Põlevkivi on Eesti põhiline maavara ja pakub meile nii töökohti, maksutulu kui ka energiajulgeolekut. Põlevkiviga seotud ettevõtetes on hetkel tööl üle 20 000 inimese, see on 15 protsenti Ida-Virumaa elanikest. Kogu riigi maksutulust moodustab põlevkivi sektor praegu 5 protsenti, see on muide arvestatav protsent riigiamentike palgafondist. Eesti impordib ainult 10 protsenti tarbitavast energiast, mis on Euroopa Liidu madalaim. Ernst & Youngi koostatud raportis toodi välja, et Pentus-Rosimannuse nõutud keskkonnatasude tõusuga kaotame kõik selle, mida on aastaid rajatud. Veelgi enam, me kaotame võimaluse suurendada tööhõivet ja tulubaasi, mida pakuksid ettevõtjate lisainvesteeringud, kui tasud tõuseksid jääksid kasvama vaid inflatsiooni võrra.

Vahetult enne taasiseseivumispäeva ilmus Postimehes artikkel, kus keskkonnaminister oli muuhulgas kommenteerinud, et «kindlasti on neid, kes loodavad keskkonnaministrilt vähem rangust, aga ma pean neile pettumuse valmistama.» Tervet Eesti majanduskasvu mõjutav (6 protsenti Eesti lisandväärtuse kaotamine) ning üle 20 000 inimese töökohti puudutav otsus ei saa olla ühe ministri enesekehtestamissoovist lähtuv. Tähtis ei ole kas minister on vähem või rohkem range, vaid kas poliitilised otsused toovad kaasa Eesti elu paranemise võ mitte. Selle kommentaari valguses ei olegi nii üllatav, miks keskkonnaministeerium pole otseselt mõjutatud ettevõtteid reaalselt kaasanud. Vaja on ju asi lihtsalt läbi suruda. Me oleme probleemile avalikult korduvalt tähelepanu pööranud, kuid suhtumise muutust pole toimunud. On küll ministeeriumi poolt mängitud formaalse kaasamise mängu, kuid tegelik kaasatus ja osapoolte argumentidega arvestamine on ära jäänud. 

Maailmapank avaldas 2006. aastal õpikustiilis raamatu, mis annab soovitusi loodusvarade väärindamisega tegelevate sektorite maksustamiseks. Seal on rõhutatud, et vajalik on tervikpildiga arvestamine ja huvigruppide kaasamine. Kumbagi pole praeguses planeeringus kasutatud. Keskkonnaministeeriumi ettepanekud põhinevad suuresti eelmisel aastal koostatud Stockholmi keskkonnauuringute instituudi (SEI) ja Tartu Ülikooli uurimusel, mis keskendus ainult keskkonnatasude kogumisele. Uurimuse autorid sõnasid ka ise, et vaja on edasisi uurimusi, mis võtavad arvesse mõjusid makromajandusele ja sotsiaalsetele arengutele. Praxis ja EY on seda teinud. EY uurimusest tuli välja, et keskkonnatasu järsu tõusuga keskkonnatasude tulud suurenevad, kuid riigi summaarne tulubaas väheneb. Praxis leidis, et põlevkivi sektori hääbumine põhjustab piirkonnas suuri sotsiaalamajanduslikke probleeme. Need vaatepunktid on keskkonnaministeerumi argumentatsioonist puudu ning  terviklikust analüüsist ei ole võimalik rääkida. Seda isegi mitte SEI ja Tartu Ülikooli uurimuse raames. Nimelt rõhutati ka seal kaasamise suurt vajalikkust, kuid ministeerium on teinud sealtki pistelise valiku tehtud soovitustest.

Mis on need laiapõhjalised huvid, millest minusugune eraettevõtja räägib? Jah, tegemist on majandusliku tuluga. Kuid tuluga, mis täidab suures osas Eesti riigi eelarvet. Nagu eelpool mainitud moodustab põlevkivist tulenev maksutulu üle 5 protsendi Eesti riigi eelarvest. Kui võetakse kasutusele väljapakutud kolme- kuni viiekordne tasude tõus, siis 10 aasta pärast on Eesti majanduse selle tuluvoo võrra halvem kui ta võiks olla. Lühiajaliselt on suurenenud keskkonnatasud küll tõstnud riigi sissetulekut, kuid varsti tänu investeeringute ja äritegevuse peatumisele kaovad nii keskkonnatasud, tööhõive kui tulumaks. Põlevkivi sektoris töötavad ettevõted soovivad argumenteeritud diskussiooni keskkonnatasude teemal. Ressursi sektoril on küll mõju keskkonnale, kuid ministeeriumi viidatud väliskulude reaalne mõju on siiani analüüsidega katmata. Lisaks aetakse tihti segi sektori pikast ajaloost tuleneva pärandreostuse ja ettevõtete poolt täna tehtava keskkonnakoormusega. Kuid on meelevaldne ühele majandussektorile rakendada potentsiaalselt kuni 32% kasvukiirusega tasusid järgmise viie kuni viieteist aasta jooksul. Tundub nagu minister sooviks ühe majandusharu välja suretada.

Kuigi nii tema ise kui SEI ja Tartu Ülikooli uurimus on väitnud, et vajalik on suunata ettevõtted efektiivistama oma tegevust. Too uurimus, mis on suuresti KKMi ettepaneku aluseks, rõhutab, et keskkonnatasude tõus on movitaatoriks innovatsiooni saavutamiseks. Kui see moodus innovatsiooni edenduseks riigi keskses tööstussektoris ja see osutub edukaks,väärib minister Pentus Nobeli preemiat. Hetkel on VKG pidanud pooleli jätma plaani teha pea poole miljardi euro väärtuses investeeringuid, mis võimaldaksid efektiivsemalt põlevkivi kaevandada, kuna keskkonnaministeerium on plaaninud teha järsu maksutõusu. Eesti Energia innovatsioonivõimekusest ja saavutustest nii Eestis kui väljaspool on palju kõneldud. Tõendid näitavad, et ülikõrged tasud, mitte ei motiveeri keskkonnasäästlikku innovatsiooni, vaid hoopis takistavad seda ja suretavad riigile tulutoovaid tegevusi.

Meenutan, et me ei räägi ainult numbritest kuskil ministeeriumi eelarve real, vaid umbes 20 000 Ida-Virumaa töökohast,mis on 15 protsenti ühe maakonna tööjõust.Nii suure mõjuga muutus ei piirdu ainult selle 15 protsendiga, vaid annab löögi piirkonna niigi haprale sotsiaalmajanduslikule olukorrale. Pole ilmselt liigne märkida,et tänases julgeolekupoliitilises olukorras, arvestades Ida-Virumaa asukohta, on see liialdusteta tähtis aspekt.

Seega loodame,et rehadele jäävad otsa jooksma kangelased multifilmis, kes tõusevad püsti ja jooksevad edasi. Päris elus, saavad ettevõtjad ja ennekõike lihtrahvas vastu nina. Kui peaministrit uskuda, siis ka ministrid.

Tagasi üles