Uus reaalsus Ukrainas: äri asemel armeesse

Ukraina sõdur

FOTO: SCANPIX

Andrij Geruse uksele Kiievis koputati ühel juulikuisel esmaspäeva õhtul. Värskelt Londonist ärijuhtimise kraadiga naasnud Ukraina investeerimisfirma Concorde Capitali tegevdirektor oli just lapsevankrit välja lükkamas, et titaga väike tiir teha...

Nüüd oli tal näpuvahel kutse sõjakomissariaati. Gerus tunnistab, et süda hakkas kõvasti puperdama. Tulirelvadest ei teadnud ta sisuliselt midagi. «Kujutasin end ette marssimas, püss käes,» ütles 32-aastane mees Bloomberg Businessweekile. Maha rahunenud, seadis Gerus sammud komissariaati.

Ilmselt on ta lähipäevil juba mundris. «Kõigil on kaks valikut,» ütles Gerus. «Sa kas kuuletud Ukraina seadustele ja oma südametunnistusele ning valmistud mobilisatsiooniks – või lipsad linnast minema ja riskid kolme kuni viie aastaga vanglas. Ma eelistan seda esimest.»

Ukrainas on käimas juba kolmas mobilisatsioon alates märtsist. Üldiselt võetakse seda kui pahaendelist märki, et sõda pole kaugeltki läbi. Venemaa kulutab kaitsele 56 korda rohkem kui Ukraina ning sõdurisaabastes on seal ligikaudu 800 000 meest ja naist.

Konflikti alguses oli Ukrainal Briti kuningliku kaitseuuringute instituudi andmetel rivis umbes 70 000 kaitseväelast, kes olid mõttekoja aprillikuise raporti sõnutsi «viletsasti varustatud ning vaevalt valmis täiel määral mobiliseeruma».

Ridade täiendamiseks saavadki nüüd sõjaväekutseid inimesed nagu näiteks Oleksandr Bondar (32), kelle IT-ettevõtte annab tööd seitsmele inimesele Poola piiri lähistel Lvivis. Nüüd teenib Bondar Donetski lähistel, ligikaudu 1000 kilomeetrit kodust eemal, ning täidab logistikaeskaadri juhi abilise kohustusi – nad varustavad laskemoona ja kütusega 100 kilomeetri kaugusel rindel võitlevaid üksusi.

«Esimene mõte oli, et kõik on läbi,» tunnistab Bondar, meenutades sõjaväekutse kättesaamise emotsioone. «Ma ei olnud absoluutselt valmis armeeteenistuseks. Ma olin valmis minema puhkusele ja piletidki olid juba olemas. Ja see mõte tuli ka: kui kaua firma ilma minuta hakkama saab?»

Pärast president Petro Porošenko esimest mobilisatsiooni uhtus üle Ukraina protestilaine, mida juhtisid peamiselt naisterahvad. Emad ja abikaasad nõudsid häälekalt aru, miks mehed kodust nii kaugele peavad minema. «Igal maal on erinevaid inimesi – patrioote ja neid kes pigem hoiduks võitlemast – ja Ukraina pole mingi erand,» ütles Kiievi kaitseanalüütik Anton Mihnenko. «Aga ka nemad peaksid saama aru: kui nende mehed ja pojad ei aita, siis see sõjaline konflikt levib ja jõuab ka nende territooriumile.»

Tagasi üles