(SDE) leiab, et euromünte kaunistav Eesti kontuurkaart on puhtalt «seespidiseks tarvitamiseks» mõeldud kujund, mis ei kõneta välismaalasi.
Hannes Rumm: Eesti – Mozarti ja tankeri vahel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuna tänapäeval peetakse ühe definitsiooni kohaselt paberlehtede lugejad eliidi hulka kuulujateks, siis on kümned tuhanded Postimehe lugejad kindlasti kõvasti üle keskmise haritud ja laia silmaringiga inimesed. Pärast seda väikest komplimenti julgen teilt otse küsida: mis see on?
Kindlasti saate kohe aru, et see on mingi maa-ala kontuur. Vihjeks ütlen, et tegemist on ühe riigiga, ning kuna neid on maailmas ligi 200, täpsustan, et tegu on Euroopa riigiga.
Veidi mõelnud, välistate kindlasti Suurbritannia, Itaalia saapa ja pikad Skandinaavia soolikad, mis kaardil põhjast lõunasse venivad. Siit edasi läheb aga mõistatamine juba päris raskeks isegi teiesuguse elitaarse lugeja jaoks.
Õige vastus on lihtne: tegemist on Euroopa Liidu südameks oleva Belgiaga, mida me kõik hästi teame. Aga ka selle riigi kontuurkaart on meist enamikule võõras ega tekita meis mingeid assotsiatsioone.
Alustasin sellise esmapilgul kummalise sissejuhatusega selleks, et küsida teilt nüüd selle loo põhiküsimus: mida ütleb mis tahes eurooplasele selline kontuur?
Ilmselt tunnevad meie armsa kodumaa kontuurid ära soomlased ja lätlased, enamikus kaugemal elavates inimestes ei tekita see aga mingit äratundmisrõõmu ega sooje tundeid.
Ometi otsustasid eestlased 2004. aasta lõpus toimunud telefonihääletusel valida meie euromündi rahvuslikuks kujunduselemendiks Eesti kontuurkaardi. Meie kõigi jaoks hästi tuttav ja kodune kontuur on puhtalt «seespidiseks tarvitamiseks» mõeldud kujund, mis ei kõneta välismaalasi.
Rahatähtede ja müntide puhul on võimalik mitu suundumust. Ühel juhul kinnistavad nad oma rahva põhiväärtusi, teisel juhul pakuvad infokillukesi neile välismaalastele, kes raha kasutavad. Ideaaljuhul need kaks võimalust täiendavad teineteist.
Näiteks austerlaste üheeurosel mündil naeratab helilooja Wolfgang Amadeus Mozart, kes on ühtaegu tähenduslik Austria rahvusliku eneseteadvuse jaoks ning teisalt vaieldamatu suurkuju kogu maailma kultuuripildis, seostades välismaalaste jaoks suurt muusikut tema kodumaaga. Itaalia on kaheeurosel mündil suutnud saavutada koguni topeltefekti oma tohutu kultuuripärandi tutvustamisel – sellel on Raphaeli portree Dantest.
Kreeka on samuti mitmel mündil eksponeerinud oma rikast kultuurilugu, kuid nende viiesendisel euromündil künnab merd tanker, rõhutamaks vaid 11 miljoni elanikuga riigi ebatavaliselt tugevat rolli maailma tänapäeva merenduses.
See on muidugi maitseasi, kas tanker mündile seilama sobib. Päris lõbus on näiteks ette kujutada, et soomlased kujutanuks oma euromündil mobiiltelefoni, kuna Nokiaid on terve maailm täis. Selle asemel piirdusid soomlased oma suurematel müntidel rabamurakate ja kahe lendava luige kujutamisega.
Eestil tuleb ausalt tunnistada, et ühtegi Mozarti või Dante kõrvale sobivat maailmakultuuri suurkuju meil oma müntidel eksponeerida pole. Aga isikutekesksus pole Euroopas olnud ainus lahendus. Väga sümpaatne on näiteks Saksamaa müntide kujundus, kus liidumaa ühtsust näitab riigi ühtsuse sümbol kotkas, väiksematel müntidel aga riigi taasühendamist tähistav Brandenburgi värav, mille tähendus on samuti tuntud kaugel Saksamaa piiride taga.
Meie praegused kroonid lõid tugeva märgisüsteemi, mille abil riik jõudis igapäevaste tarbeesemete vahendusel kõigi ühiskonna liikmeteni. Eestlased ei väärtustanud oma rahal ehitisi ega loomi, vaid suurkujude vahendusel oma rahvuskultuuri, mis on väikerahva eneseteadvusele oluline.
Praegused Eesti kroonid toimivad lisaks mõnevõrra oma riigi esindajatena ka nende muulaste puhul, kes Eestit väisavad. Kindlasti vaatavad nad huviga meie rahatähti ning nende käest läbi käiv raha on üks võimalus esitleda end välismaalastele just nii, nagu me ise seda paremaks peame.
Kasutada raha enese tutvustamiseks on tasuta võimalus, sest nii oma raha kui ka riiklikke euromünte tuleb välja lasta niikuinii, küsimus on ainult selles, kui hästi me sellise kommunikatsioonivõimaluse ära kasutame.
Muidugi ei paku euromündid nii suurt ja efektset ekspositsioonipinda nagu meie praegused rahatähed, aga iga ELi liikmesriigi rahvusliku eripära rõhutamiseks pakutakse neile võimalust kujundada mündi üks pool vastavalt oma maitsele. See on päris hinnatav võimalus, sest euromündid käibivad kõigis euroala riikides, mida pärast Eesti ühinemist on kokku 17 ning kus elab kokku ligi 300 miljonit inimest.
Võimatu on inimestele, kes kuus aastat tagasi rahvahääletusel eurosentide kavandi välja valisid, seda otsust ette heita. Rahvahääletuse korraldas Eesti Pank toona vahetult pärast ühinemist Euroopa Liiduga eelkõige hirmust, et nostalgia oma krooni järele häälestab eestlased ühisraha vastu. Selleks korraldati esinduslik üleriigiline konkurss, mille varjatud eesmärk oli ilmselt teha euroraha eestlastele emotsionaalselt omasemaks.
Eesmärgist ja ülesandepüstitusest johtuvalt keskendusid pea kõik kümme lõppvooru pääsenud kavandit teemadele, mis olid eelkõige mõeldud riigisiseseks kasutamiseks ega pööranud tähelepanu võimalusele end eurooplastele arusaadavalt kujutada.
Optimistliku eestlase ja eurooplasena loodan, et üleminek eurole mõjub hästi meie majandusele ning euroala kasutab praegust kriisi arenguvõimalusena euro tugevdamiseks. Natuke nukraks teeb ainult teadmine, et väikse iluveana ei kasuta me täie raha eest üht ühisrahale üleminekuga kaasnevat kommunikatsioonivõimalust.