«Eemal» ei tähenda «ära»

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Tairo Lutter

Eesti infotehnoloogiamaastiku visionäär ja Skype Eesti üks esimesi, aga ka pikaajalisemaid tegevjuhte Sten Tamkivi (36) kolis kaks aastat tagasi perega Ameerika Ühendriikidesse, et õppida ühes maailma parimas ülikoolis Stanfordis ärijuhtimist.

Stanford on ülikool, mis asub tehnoloogiameka Silicon Valley südames. Ühest ookeani taga planeeritud aastast sai kaks ja see ei jää ka kolmandata. Steni abikaasa, ajakirjanik Ede Schank-Tamkivi (34) sulest ilmus juuli alguses Californias veedetud ajast kirjutatud reisiraamat «Minu California. Mull mullis», mida kirjastaja Epp Petrone nimetas aga hoopis rahvuslikuks teoseks. Kogu perekond kinnitab, et ajutine eemalolek on teinud nad hoopis veelgi suuremateks Eesti patriootideks.

Te tulite terveks suveks Eestisse ja tegutsete siin päris aktiivselt – kas see näitab, et te pole Eesti jaoks ikkagi päris kadunud?

Ede: Kindlasti mitte. See ongi tüüpiline, et küsitakse, kas te olete nüüd tagasi või kas te jäätegi päriselt ära. Me ei ole kindlasti teinud otsust, et me oleme ära läinud. Mis tähendab tänapäeval üldse päriselt? Miks ei või inimesel olla mitu kodu. Meil on isegi Eestis kaks kodu – Tallinna-kodu ja suvekodu Saaremaal. Nüüd on meil siis hetkel ka kolmas kodu, mis juhtub asuma Californias Palo Altos. Praegu lihtsalt on niimoodi kujunenud, et me liigume laste kooli järgi. Kuna nad alustasid seal kooliteed, siis laste kooliajal oleme seal. Tõenäoliselt tulevikus saab olema vastupidi.

Plaan on siis millalgi ikka tagasi tulla?

Sten: Oleme praegu võtnud ühe aasta korraga. Oli see kooliaasta, siis tundus, et pärast kooli on veel asju, mida seal oleks vaja teha. Nüüd see aasta oleme ka veel otsustanud, et lapsed käivad seal koolis. Järgmine otsus jälle järgmisel suvel.

Mis teid sinna Ameerikasse viis ja kui keeruline see otsus teile oli?

Ede: Steni Skype’i töö oli viinud meid kaks korda Londonisse, üks kord Singapuri. Siis saime aru, et kliima on ka ikkagi väga oluline. Lapsed olid väikesed ja Eestis olid nad kogu aeg haiged. Kui me pikemalt Singapuri-otsalt tagasi tulime, tekkis neil kohe kõrvapõletik, jooksime terve talve arstide vahet. Sten oli kogu aeg seda mõtet veeretanud, et ta tahaks ikkagi selle oma puuduva kõrghariduslünga täita. Siis ta hakkas endale omase põhjalikkusega uurimistööd tegema.

Sten: Ülikoolidega on see hea asi, et neil hoitakse suhteliselt palju silma peal. On erinevad edetabelid, mille järgi on suhteliselt lihtne aru saada, millised on esimesed 20 või 40 õppejõudude ja teiste tudengite, kõige muu lõikes. Siis sealt 10st või 20st parimast hakkasin valikut tegema.

Ede: Aga see oli kogu aeg selline ühine või perekondlik otsus. Me kordagi isegi ei kaalunud, et me ei läheks kaasa.

Kuidas te laste kooliminekut planeerisite?

Ede: Ma ei mäleta, kas me seda väga palju ette uurisimegi. On teada, et USAs on piirkonnakoolid, ehk kui sa elad ülikoolilinnakus, siis sulle on tagatud sealsamas lastele kool.

Sten: See on asi, mida Stanford ise müüb väga teadlikult. Teades, et inimestel, kes tulevad hiljem kraadi tegema, kas magistrit, doktorit või järeldoktorit, on juba pered ja selleks et saaks keskenduda õpingutele, peab olema nii, et perel ei ole samal ajal mingeid muresid.

Ede: Pluss see Silicon Valley õhustik – seal on ikka väga palju inimesi, kes on tulnud kuskilt mujalt. Eestis hakati IT-agentuuri looma ja siis avastati, et meil ei olegi rahvusvahelist kooli lastele. Lisaks siis see, et kuhu abikaasad tööle panna. Siin on see keeruline, seal väga lihtne.

Kuidas lapsed sinna kolides keele poolest hakkama said?

Ede: Me jõudsime kaks nädalat varem kohale ja meie hoovi peal, kus on väga rahvusvaheline seltskond, said nad esmase keele suhu. Gustav esimesed paar päeva koolis istus oma TEA sõnastikuga, mida ta paar korda lappas, aga üldiselt tal ei tekkinud kordagi probleeme. Videomänge mängides saavad lapsed juba mingi põhja alla ja neil puudub see häbelikkus või võltshäbi proovida rääkida.

Sten: See on see rahvusvahelisuse teema ka. Kui sa oled välismaalasest laps, kes satub Eestisse, ja teised on eestlased, siis sa oled võõras. Kui sa oled ülikoolilinnakus mitte-ingliskeelne laps hoovi peal mängimas, siis on kõik teised samasugused. Seal ei teki nii lihtsalt seda meie-nemad konflikti.

California tundub eestlase jaoks eriti pärast suve alguses olnud pidevat sügist tõelise paradiisina, kus elada. Kuidas seal siis tegelikult on?

Ede: See on nii naljakas, et see paradiisi sõna käib kogu aeg läbi. Jah, ma pean ka tunnistama, et olin esimesel aastal nii õnnelik, et ma ei pidanud lund kühveldama või lastele kogu aeg mingeid vatte selga ajama. Nüüd nad on suured, panevad ise riidesse, aga ma mäletan seda aega, kui Gustav sündis veebruarikuus – mähid beebi sisse ja oled ise üleni higine. Kui saad ennast riidesse, siis laps juba karjub ja on näost punane. Ilmselt need inimesed, kes on Californias eluaeg elanud, ei saagi aru, milline õnn on looduse poolt antud. Samas teisel aastal sain aru, et aastaaegade puudumine muutub ühel hetkel väga väsitavaks. Lapsed kogu aeg küsisid, millal lund saab. Siis sõitsime neli tundi sisemaale mägedesse, kus sai lund, ja lapsed hõiskasid, et juhhei, me oleme Eestisse jõudnud. See talv oli veel suur põud, öeldakse, et viimase 200 aasta suurim põud Californias. Siis muutus küll olemine vastu kevadet täitsa väljakannatamatuks. Märtsis või aprillis algas juba kuumalaine, oli 35 kraadi nädal aega järjest.

Kuidas ameeriklaste kohta käivad stereotüübid vett pidasid? Kas olid siis kõik paksud ja rumalad?

Ede: Vastupidi. Me ei ole küll käinud kuskil keskosariikides, seal on pilt tõenäoliselt hoopis teine, aga Californias ja eriti Silicon Valleys ei kohtu sa naljalt ülekaaluliste ega rumalatega. Minu kogemuse järgi umbes 90 protsenti inimestest seal teab, kus on Eesti. Erinevalt kus tahes mujal saadud kogemustest, näiteks Kesk-Euroopast. Väga palju on neid, kes ütlevad, et on siin käinud ja et teie olete ju see kuulus väike e-riik. Eks see ole tegelikult jälle see mull, et seal ongi inimesed, kes on keskmisest laiema silmaringiga ja haritumad, rohkem reisinud.

Sten: Üks asi on see, et tehnoloogid teavad Skype’i lugu ja kõike muud, aga on hästi palju California vanainimesi, kes on siin käinud kruiisidel.

Ede: Ülekaalulisi hakkad nägema siis, kui sa sõidad Valleyst natuke välja kas lõuna või põhja poole. Aga Palo Altos – seal tunnen isegi mina ennast täiesti ebasportlikuna. Kõik söövad kogu aeg ainult väga tervislikku toitu, iga päev on mingi trenn, kõik tegelevad aktiivselt viie-kuue spordialaga. Laste puhul ma vaatan ka, et nad on ronimispuudel nii osavad, sest nad saavad seda ju aasta ringi teha. Eesti lapsed õpivad ühel aastal rattasõidu ära, järgmisel aastal on ununenud. Ja Gustavil läksid iga nädal püksipõlved läbi – lapsed on lihtsalt nii palju väljas.

Kirjastaja Epp Petrone ütles Ede raamatu esitlusel, et see on väga rahvuslik raamat. Millest ta seda järeldas?

Ede: Siin tuleme selle jutu juurde tagasi, et kas California on tõeline paradiis. Mina avastasin küll enda jaoks selle kahe aasta jooksul, et paradiis asub siinsamas Eestis. Selleks on vaja ära käia, et saada aru, kui hea on ikkagi kodus elada. Ei hakka rääkimagi, kui palju on asju, mis töötavad Eesti riigis paremini. Kliima osas ei saa midagi ette võtta, aga sellel on ka jälle omad võlud. Mulle väga meeldis, kui jaanipäeva aegu siin kaks nädalat järjest vihma sadas. See oli nii värskendav. Olime Saaremaa maakodus ja nii mõnus on lihtsalt kütta ahju ja käia saunas. Kui me tulime koju, siis tegime iga õhtu järjest sauna – aasta aega polnud saanud saunas käia. Pluss see, et sul on siin töötav sotsiaalvõrgustik. Sa ehitad üles uusi võrgustikke mujal, aga need on hoopis teistsuguse taseme ja väärtusega.

Sten: See tuleb tagasi selle mõtte juurde, et asi ei ole ära minemises ja tagasi tulemises, vaid see ongi tänapäeva maailmas paratamatu, et sul on erinevad kohad, kus sa elad. Eestlased on ju tegelikult kogu aeg olnud sellised kahepaiksed – kuskil on vähemalt mingi aiamaa või maakodu. Mitme koha vahel liikumine on tegelikult väga normaalne, lihtsalt distantsid lähevad pikemaks.

Kuidas te tunnete, kas te olete nende paari aastaga muutunud natuke vähem eestlaslikeks ka? Mulle nii meeldis, kuidas Sten tuli Arengufondi Arenguidee konkursi võitja väljakuulutamisele tumedas ülikonnas riigikogulaste sekka üleni roosasse riietatuna. Olgem ausad, Eestis pole palju heteroseksuaalseid meesterahvaid, kes seda teha julgeksid.

(Naeravad) Ede: Californias küsivad kõik Steni roosade pükste kohta, et kas see on mingi Eesti värk, ja Eestis küsivad kõik, et kas see on mingi California värk.

Sten: Eeldatakse jah, et Euroopas ollakse äkki vabameelsemad selle moeasjaga, Sand Hill Roadi riskikapitalistid liiguvad stereotüübi kohaselt ringi vaid khakipükstes ja sinise särgiga. Tegelikult tulid värvilised püksid sellest, et üks mu Stanfordi koolivend tegi sellise ettevõtte nagu Bonobos, mis on start­up-riidekaubamärk. Nii et see algas puhtalt jällegi tehnoloogia-idufirma otsast. Nüüd ma olen avastanud, et nii on elu lõbusam.

Ede: Kui me Steniga tutvusime, siis kandis Sten ainult musti riideid. Kui Sten on mind hästi palju igasugustes muudes asjades avardanud, siis mina võtan teadlikult enda peale selle au, et ma olen avardanud Steni riietumisstiili.

Aga meelsuse muutumine?

Ede: Seda on paljud öelnud, et Eestist eemal olles muutud sa sageli hoopis palju suuremaks patrioodiks kui Eestis olles.

Sten: Silicon Valleys tekib hästi palju innovatsiooni, kuna seal tolereeritakse üksteist – teistsuguseid inimesi ja teistsugust mõtteviisi, mingite asjade teistmoodi tegemist. See tõmbab kogu maailmast ligi inimesi, kes niimoodi mõtlevad. Ka Eestis on idufirmade asutajaid, kes elavad praegu rohkem Palo Altos, sest nad ütlevad, et siin ei saada neist aru. Seal tuled sa välja kui tahes hullude ideedega ja inimesed katsuvad sind aidata ja toetada, Eestis on sul anonüümsed lehekommentaatorid. See kontrast on nii suur, et nende elukvaliteet muutub paremaks, kui nad sinna lähevad.

Kui mõelda, kuidas Eesti saab olla atraktiivne ükskõik kellele, kes maailmast tuleb, siis näiteks ei ole tänapäevases maailmas võimalik, et sa tungid tema magamistuppa või ütled, et selle nahavärviga on OK, aga teisega ei ole. Kõik need asjad tuleb meil ära klaarida. Ma väga loodan, et see kooseluseadus on pisike, aga sümboolne otsus, kus tuleks lõpetada lolli mängimine ja lasta kõigil kodanikel võrdselt elada.

Stenil on seoses inimeste liikumisega kuuldavasti ka äriidee sündinud. Kusjuures ma saan aru, et selle Eesti e-residentsuse idee mõtlesite te Taavi Kotkaga kuskil ühise laua taga välja?

Sten: Selle e-residentsuse krediidi ma jätan küll rõõmsalt kõik Taavile. Kuidagi lihtsalt juhtus, et ma ühes eelmise aasta intervjuus hakkasin sellest mingi teise nurga alt rääkima, et Eesti võiks olla suurem, kui ta on. Minu idee oli suurem – 40 miljonit eestlast. Aga ma arvan, et Taavi teeb ära ka selle.

Samas see pidev liikumine ühest kohast teise on makrotrend. Mul ei olnudki kinnisideed, et ma pean järgmise firma ise tegema. Ma rääkisin väga palju erinevate meeskondadega, et äkki on kellegagi liituda. Olla viies, kümnes või kahekümnes, aga tõenäoliselt mitte sajas inimene. Siis ma otsustasin, et migratsioon on see valdkond, kus on palju probleeme, aga väga vähe lahendusi, mis võiks just tarkvara poolt tulla. Lõpuks sain aru, et peab ikkagi ise firma tegema. Nüüd me ehitamegi alustuseks sellist otsingumootorit, mis aitab inimestel aru saada, kus nad asuma peaksid, arvestades seda, kes nad on, kust nad tulevad ja millised nende hobid on, mis tööd nad teevad jne. Inimestel on vabadus liikuda, aga on väga raske välja mõelda või uurida, kus nad peaksid olema.

Hästi palju on jutte, et ehitajal on Soomes hea, saab 50 protsenti rohkem palka, aga kulud on 80 protsenti kõrgemad. Või ameeriklased, kes on ennast õppelaenuga lõhki laenanud, võib-olla nad peaksid kolima odavamasse kohta kaheks aastaks, et laenust vabaks saada ja siis tööle minema. Või inimene, kes tahaks pärast kooli lõppu maailma näha, aga tahaks teha ka erialast tööd – kus üldse oleks need kohad, kus ta võiks olla. Need on need probleemid, kus me suudame teha maailma läbipaistvamaks ja muuta inimesi liikuvamaks.

Eestis on nii palju idufirmadest ja infotehnoloogiast räägitud, et võib-olla see hakkab paljusid juba isegi ära tüütama. Kas teie usute, et tehnoloogiafirmade abil saab Eesti rikkamaks või isegi rikkaks?

Sten: Eesti idufirmad panid omaalgatuslikult kokku tabeli, kui palju neil töötajaid on. Nad on loonud juba üle tuhande töökoha. Iga selline töökoht on kõrgepalgaline, rahvusvaheline. Väga paljud tehnoloogilised arengud, mida sildistatakse mänguks ja naeruväärseks, on lõpuks need, mis maailma muudavad.

Sten kirjutas mõni aeg tagasi essee, milles kutsus üles unistama ja kasutama rohkem lauset «mis oleks kui...» – kuidas te ise selle lause täna lõpetaksite?

Ede: Mis oleks, kui mõtleks suuremalt. Seesama Gustav Suitsu vana ütlus, et saagem eurooplasteks, aga jäägem eestlasteks. See on see, mille poolest me oleme erilised ja mida ei saa meilt keegi ära võtta. Aga alati tasub käia eemal. Üks asi on vaadata maailma poole, teine asi vaadata sealtpoolt siiapoole. See on väga värskendav ja paneb suuremalt mõtlema.

Sten: Mis oleks, kui liiguks rohkem? Maailmas on palju ahneid, kibestunud inimesi, kes mõtlevad, kuidas nemad saaksid rohkem asju või hüvesid. Need firmad, organisatsioonid ja riigid on ju kogum inimesi. Ka indiviidi tasandil võiks olla rohkem inimesi, kes mõtlevad, mida nad saaksid teistele anda. Mis oleks, kui mõtleks nii, et mismoodi sa täna maailma paremaks tegid?

Nii et ma saan aru, et teie vastus on, et mis oleks, kui muudaks maailma?

Sten: Eks see päeva lõpuks sellele taandub, jah.


Sten ja Ede Tamkivi

Sten (36) on ettevõtja ja investor, lõpetanud Stanfordi ülikooli, olnud kaheksa aastat Skype Eesti juht, praegu veab äsja asutatud ettevõtet Teleport.

Ede (34) on vabakutseline ajakirjanik, õppinud ajakirjandust Tartu Ülikoolis ja antropoloogiat Tallinna Ülikoolis, töötanud ajalehtedes Postimees ja Eesti Ekspress, teinud saateid ETVs ja Kuku raadios.

Neil on kaks last, Gustav Paul (8) ja Etta Lin (6) ning kass Endel (12).

Copy

Märksõnad

Tagasi üles