Riigihangete seadus – muudatused ja probleemid, mis jäävad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius advokaat Maria Ait kirjutab, et suuremas osas tänavu jõustunud riigihangete seaduse muudatustega jääb osa riigihangetega seotud probleeme endiselt püsima.
Riigihangete seaduse muutmine toimub kaheetapiliselt – enamus muudatusi jõustus selle aasta 1. juulil, ülejäänud jõustuvad 1. jaanuarist 2011.
Pakkujal ei tohi kunagi maksuvõlga olla
Uuenenud seaduse kohaselt on hankijal kohustus kõrvaldada pakkuja, kellel on maksuvõlg (milleks loetakse summat alates sajast eurost) hankemenetluse algatamise päeva seisuga. Hankemenetlus teadupärast algatatakse hanketeate avaldamisega. Kuna pakkuja ei saa ette näha, millal see toimub, soovitan potentsiaalsetel pakkujatel tagada, et neil mitte ühelgi ajahetkel maksuvõlga poleks.
Täiendavalt on hankijal tekkinud kohustus kontrollida pakkuja maksuvõla olemasolu ka pärast pakkumuse edukaks tunnistamist ja enne hankelepingu sõlmimist oma vabalt valitud ajal (võib ka korduvalt). Maksuvõla avastamisel kõrvaldab hankija pakkuja ja teeb uue edukaks tunnistamise otsuse. Maksuvõlgu puudutavad muudatused jõustuvad 1. jaanuarist.
Alltöövõtjaid võib vahetada ka hankemenetluse kestel
Juhul, kui alltöövõtja puhul esinevad hankemenetlusest kõrvaldamise alused, teavitab hankija sellest pakkujat, kes menetluses püsimiseks peab viie tööpäeva jooksul esitama andmed uue alltöövõtja kohta. Iga pakkumuses nimetatud alltöövõtjat saab vahetada ühe korra. Oluline on, et vahetada ei saa alltöövõtjat, kelle vahendite või näitajate alusel (näiteks nõutud load ja litsentsid) on pakkuja hankemenetluses kvalifitseeritud.
Täiendavad alused hankelepingu tühisusele
Lisandunud on aluseid, mil hankeleping on tühine, näiteks juhul, kui hankija on ebaseaduslikult jätnud registrile hanketeate esitamata (ebaseaduslik otsehange). Hankija saab sellise olukorra aga parandada, esitades registrile vabatahtliku teate. Täiendavalt ei ole riigihangete puhul, erinevalt Eestis muidu kehtivast õiguskorrast, hankeleping tühine mitte algusest peale, vaid alles siis, kui vaidlustuskomisjon on tühisuse tuvastanud, kusjuures ka vaidlustuskomisjonil on õigus antud tühine leping lähtudes avalikust huvist siiski jõusse jätta.
Muudatused vaidlustusmenetluses
Üldjoontes jääb vaidlustusmenetlus samaks. Märkimist vääriv täpsustus on, et ajal, mil hankemenetlus on peatatud, on hankijal kohustus teha pakkujatele ettepanek pakkumuste tähtaja pikendamiseks, kui selline vajadus tekib. Eesmärk on vältida olukorda, kus menetluse lõpuks pole enam kehtivaid pakkumusi.
Tulenevalt olulisest avalikust huvist, sarnaselt tühise hankelepingu kehtimata jätmisele, on vaidlustuskomisjonile antud õigus lubada hankijal nõustuda pakkumusega juba menetluse kestel. Samas on antud luba kohtus vaidlustatav, mistõttu on muudatuse praktiline väärtus kaheldav.
Rahandusministeerium täidab riigihangete ameti funktsioone
Võiks arvata, et tegu on pelgalt administratiivse muudatusega, kuid juba vähese aja jooksul, mil muudatus jõus on olnud, selgus, et nii see päris pole. Näiteks on tekkinud olukord, kus rahandusministeeriumi juures asuv järelevalveosakond peab teostama kontrolli rahandusministeeriumi enda korraldatud hanke õiguspärasuse üle. Oma kogemuse pinnalt saan öelda, et sisulist ja efektiivset järelevalvet seega, vähemalt täna veel, ei toimu.
Probleemid, mis jäävad
Vaatamata muudatustele ei saa kuidagi väita, et riigihangete vallas enam probleeme poleks.
Praktikuna on minu hinnangul problemaatilisim lubade ja litsentside teema, st RHS § 41 lg 3 kohaldamine. Nõue iseenesest on loogiline – pakkuja peab kinnitama, et suudab hanget vastavalt kehtivatele õigusaktidele, sh nõutud tegevuslubade osas, täita. Samas ei ole hankijal kohustust märkida, milliseid lube hanke täitmiseks vaja on. Praktikas tähendab see, et pakkuja peab hankedokumente (õiguslikult) hindama ja pakkumuses ära näitama, kes (st kas pakkuja ise või alltöövõtja) hakkab tegema iga tööd, milleks on vajalik litsents või tegevusluba. Pakkuja peab ära näitama absoluutselt kõik load sõltumata töö mahust. Samuti peavad lubade omanikud olema pakkumusse sisse kirjutatud, st välistatud on hilisem alltöövõtt luba nõudvas valdkonnas.
Kokkuvõttes tähendab see, et näiteks ehitushankes jäetakse kvalifitseerimata pakkujad, kes pole esitanud litsentsi tee- või turvatöödele, mille maht hankest on alla 1 protsendi. Maksumaksjale tähendab see, et hanke võidab ettevõte, kes suutis antud ebaolulise litsentsi lisada sõltumata sellest, et tema pakkumus oli teistest mitu miljonit krooni kallim.