Eesti Pank: jõukale Euroopale järele jõudmiseks kulub aastakümneid

Andrus Karnau
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülo Kaasik
Ülo Kaasik Foto: Liis Treimann

Eesti jõuab ostujõu poolest eurotsooni riikide keskmisele tasemele paarikümne aastaga, kinnitab Eesti Panga prognoos. Lähiaastad toovad meile tagasihoidliku majanduskasvu ja hinnatõusu.



Eesti Panga rahapoliitika osakonna juhataja Ülo Kaasik, kui kaua Eesti suudab hoida inflatsiooni Maastrichti kriteeriumi piires?

Esiteks euroalal ei ole nõuet, et inflatsioon peab olema Maastrichti kriteeriumi piires. Euroala ühine majandus- ja rahanduspoliitika eesmärk on, et inflatsioon oleks kaks protsenti või sellest madalam. Loomulikult iga liikmesriigi enda huvides on see, et inflatsioon ei oleks liiga kõrge. Arvestades seda, et Eesti hinnatase on umbes 75 protsenti euroala keskmisest, sissetulekute tase aga umbes 60 protsenti, siis on selge, et ühtlustumise jätkudes on meie keskmine inflatsioon kõrgem kui euroalal keskmiselt. Oleme seda ausalt ka kõikidele öelnud. Inflatsioonimäär oli ka Euroopa Keskpanga peamine mure ühildumisaruandes.

Sissetulekud on meil oluliselt vähenenud, tööpuudus on kõrge, need tegurid ei luba palkadel kasvada – see hoiab lähiaastail inflatsiooni kontrolli all, aga kaugemas perspektiivis on selge, et kui Eesti majandus jätkab ühtlustamisprotsessi, siis on ka inflatsioon kiirem kui euroalal keskmiselt. Kui see tuleneb tootlikkuse kasvust, mis toob kaasa palkade ja hinna kasvu, ega ole liiga kiire, siis ei ole see probleem. Eesti Pank hindab, et inflatsioon võiks eeloleva viie aasta keskmisena olla euroala keskmisest ühe protsendipunkti võrra kiirem. Me ei näe, et see oleks probleem Eesti majandusele, kui sellega kaasneb tootlikkuse kasv.

Eesti on alati püüdnud punktuaalselt Euroopa nõudmisi täita, teie jutust järeldan, et vähemalt inflatsiooni pole meil vaja iga hinna eest nõutud raamides hoida.

Mis on nõutud raam?

Kaks protsenti.

Kaks protsenti on euroala keskmine. Kusagil ei ole nõutud, et Iirimaal peab olema inflatsioon kaks protsenti või väiksem, et Saksamaal peab olema kaks protsenti või väiksem. See on loomulik, et riigid on mõnevõrra erinevad. Kui rahapoliitiline otsus tehakse, siis vaadatakse kogu piirkonda tervikuna. Samas ei tohi inflatsioon olla liiga kiire ja erisused liiga suured. Eestis ei ole probleemi, kui inflatsioonimäär on kolme protsendi ligidal, see ei tekita muret ka Euroopas. Murettekitav on see, kui hinnatõus oleks taas nii kõrge kui oli 2007. või 2008. aastal. See on see, millest tuleb hoiduda ja mille vastu võidelda. Kuskil ei ole kirjas, et peame hoidma inflatsiooni kahe protsendi peal või alla selle.

Meie prognoosi kohaselt suudame hoida inflatsiooni kahe protsendi piires, aga see sõltub maailmaturu hindadest ja meie majanduse taastumisest. Eesti majanduse tervisele oleks kasulik, kui inflatsioon poleks väga kiire, sest meil on kõrge tööpuudus. Meil on palju vabu inimesi ja kui me neid ei suuda kasutada olemasoleva hinnataseme juures, siis see viitab majanduse struktuursetele probleemidele. Hinna- ja palgakasv sööb sellisel juhul ära meie kasvupotentsiaali. Kui inflatsioon läheks praegu kõrgeks, siis see surub majanduse kasvunumbri väga madalale.

Viimati oli maikuus hinnakasv aastases võrdluses kolm protsenti, see on üsna hirmutav.

Kindlasti, aga peame arvestama sellega, et Eesti on väga väike riik ja sõltub maailmaturu hinnamuutustest. Eesti on rohkem avatud maailmaturu hinnamuutustele kui paljud euroala riigid.

Ennekõike sõltume nafta ja toiduainete hindadest?

Jah. Näiteks 2008. aasta toiduainete hinnatõusul ei olnud Soome kauplustes nii suurt mõju kui Eestis. Meie hinnad reageerisid palju kiiremini ja šokk oli tõsine. Soome kaubanduses on lepingud pikaajalisemad, see muudab süsteemi jäigaks, lepinguid tuleb kuude kaupa täita sama hinnaga. Eesti lepingud on lühiajalisemad, aga see tähendab ka seda, et hinnalangus peaks jõudma meieni kiiremini.

Kas oleme viimasest kriisist midagi õppinud, oleme leidnud uue hoova, millega ära hoida 2006.-2007. aastatega sarnast kinnisvaramulli ehk tasakaalustamatust, nagu keskpangal on kombeks öelda?

Ega meil pole midagi rohkemat, kui oli varasematel aastatel. Meil on suurem kindlustunne, sest euro abil suureneb usaldus meie vastu. Ei ole enam hirmu krooni kursi pärast. Suurem kindlustunne oleks kriisi sügavust kindlasti vähendanud, sest 2008. ja 2009. aasta alguses oli usaldamatus Eesti krooni vastu suur. Usaldamatuse pärast ootasid investorid Eesti investeeringuilt suuremat tootlust ja paljud investeeringud jäid ka tegemata. Euroalasse kuulumine tulevikus tasandab selliseid probleeme, sest pole enam krooni devalveerimise hirmu. Peame aru saama, et kriisi põhjuseks polnud ainuüksi Eesti majandus, vaid see oli globaalne kriis. Praegu tegeletakse globaalselt sellega, et ära hoida selliseid mullistusi. Meie finantssüsteem on ka Euroopaga väga tihedalt integreeritud. Üleküllane laenukasv ja liiased panganduse riskid olid globaalsed probleemid. Ühel väikesel riigil on sellisest süsteemsest kriisist keeruline hoiduda. Eesti püüdis samme astuda kriisi vältimiseks, võib-olla polnud need päris õnnestunud, kuivõrd šoki magnituud oli suurem, kui keegi oskas arvata.

Meil on suurem kogemus, sest enne kriisi oli küllalt poliitikuid, kes ütlesid, et meie eelarve ülejääk on juba kolm protsenti SKT, kui palju te veel tahate. Soome ülejääk oli aga veel suurem. Tagantjärele targana võib öelda, et oleks pidanud veel rohkem säästma ja ka kulutuste kasvu tagasi hoidma. See oleks kriisi muutnud tagasihoidlikumaks ja ka poliitilise reageerimise teinud paindlikumaks. Loomulikult on tähtis ennetav käitumine. Eesti pankade emapangad on praegu kindlasti targemad ja neile on meie probleeme lihtsam selgitada.

Ettevõtted ja ka valitsus peavad panustama palgakasvu pidurdamisse. Palgakasv saab tulla vaid efektiivsuse kasvuga. Kui ettevõte peab palga tõstmiseks toodete hindu tõstma, siis on see probleem.

Ega ma hästi usu, et poliitikud või Rootsi pangahärrad on midagi õppinud. Kui on ikka võimalus kulutada, siis poliitikud kulutavad ning kui pankadel on vaba raha, siis pumbatakse see taas Balti riikidesse.

Ma ikkagi usun, et inimesed on õppimisvõimelised ning ei maksa alahinnata ka pankurite ja poliitikute õppimisvõimet. Pank müüb usaldust, usaldus Rootsi pankade vastu kahanes oluliselt Balti riikide investeeringute pärast. Pangad kaaluvad edaspidi iga rahapaigutust tõsiselt. Loomulikult ei kesta see igavesti, aga viie või kümne aasta perspektiivis on siin tegutsevatel pankadel kriis meeles ja nad püüavad end tagasi hoida, riske hoolikamalt hinnata ning selle järgi oma käitumist muuta.

Nii et lähema kümne aasta jooksul kriisi kordumist oodata ei ole?

Kui globaalset kriisi ei puhke, siis regionaalset kriisi ei tule.

Mis meid ees ootab – kümme aastat stabiilset kasvu või vaikset vindumist?

Ma loodan, et see on ikka stabiilne kasv. Peamine on maailmamajanduse käekäik. Stabiilse kasvu lootus toetub eeldusele, et maailmamajandus taastub finantskriisist ja suudab leida lahenduse võlakriisile. Kui see õnnestub, siis on loodud eeldus tasakaalustatud kasvuks ja loodetavasti saab ka Eesti sellest osa. Ei maksa loota, et Eesti majandus hakkab kasvama sama kiires tempos kui oli viimasel kümnendil (üle kuue protsendi aastas keskmiselt). Enne kriisi oli kasvutempo veelgi kiirem. Kui Eesti suudab kaks protsenti aastas kiiremini kasvada kui Euroopa Liit, siis on see väga hea tulemus ja tähendab mõistlikku ühtlustumist Euroopa keskmise tasemega. Kui Euroopa kasvab aastas 2 kuni 2,5 protsenti, siis meil ei peaks aastas üle viie protsendi kindlasti olema, pigem võiks rahul olla, kui kasv on 4 protsenti aastas. Sellise kasvutempo üle peaksime õnnelikud olema ja nimetama seda stabiilseks kasvuks.

Millal saab keskmine eestlane sama jõukaks kui keskmine eurooplane?

Kui mõõdame sissetulekut eurodes, siis see võtab aastakümneid. Kui räägime ostuvõimest, siis see võib toimuda natuke kiiremini.

Kas see on üldse võimalik?

Kindlasti on, aga see võtab aega ning ei maksa arvata, et see toimub väga kiiresti. Pigem kulub selleks paarkümmend aastat. Mõistlik oleks, kui see ei juhtuks väga kiiresti, sest kiire kasv teeb suurele hulgale inimestele haiget. Kiire kasv toob alati kaasa ajutisi tagasilööke.

Mu meelest usub suur osa rahvast, et euro toob meile jõukuse. Kas see on nii?

Jõukust euro meile ei too, seda usku ei maksa olla, aga euro toob suurema usalduse.

Uuest aastast saab Eesti kaasa rääkida euro baasintressi määramisel. Mis te praegu ütlete, kas Eestile oleks kasulikum intressimäära hoidmine või hoopis selle langetamine või tõstmine?

Selle kohta on lihtne öelda, et meil ei ole arvamust kujundatud, sest me ei osale selles protsessis. Euroopa majanduse taastumise nimel on laenuintressid madalal ja ma usun, et see on õige ja hea tase.

Eurotsooni riikide huvid on väga erinevad ja majanduspoliitilised erimeelsused möödapääsmatud. Astume liitu, kuhu on sisse programmeeritud püsiv konflikt.

Minu meelest teadlased, kes ütlevad, et eurotsooni ei oleks üldse tohtinud luua, kipuvad unustama asja teise poole. Majanduskriis oleks Euroopas olnud kordades hullem ja eurota oleks häving olnud kordades suurem. Võime vaid ette kujutada, kuidas riigid oleksid hakanud endasse sulguma, oma piire sulgema, üksteise võidu valuutade kursse muutma, et kriisiga võidelda. Kõikidel oleks oma mätta otsast õigus olnud rahvast päästa ja ettevõtete konkurentsivõimet parandada. Selline käitumine ei ole kokkuvõttes kellelegi kasulik, sest oleks viinud märksa suurema protektsionismini.

Euro on päästnud meid palju hullemast ja ka Eesti on sellest juba võitnud, et on olemas euroala, kus rahapoliitika on paljude riikide ühishuvi. Konfliktiohtu ei ole, kui riigid on endale selgeks teinud mängureeglid ja majanduspoliitika on suunatud sellele, et tuleb toime tulla riikidele omaste erisustega.

Kui Eestis on majandustsükkel ühes ja mõnes muus riigis teises faasis, siis peame probleemidega tegelema teistsuguste vahenditega, mitte rahapoliitikaga. Ja paindlikkus tuleb ettevõtteilt ja inimestelt. Eesti on väga heas seisus, sest 18 viimast aastat oleme toimetanud sellistes tingimustes. Me teame, et ei pea lootma valitsusele või rahapoliitikale, kes meid väliste šokkide eest kaitseb. Ettevõtja peab ise muret tundma, mis välismaal toimub, ja olema paindlik. Euroala praegused probleemid on ka selles, et paljud peavad end ümber korraldama. See võtab aega ja raskusi on, aga viimastel kuudel juhtunu viitab sellele, et muutused on toimunud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles