Tundmatute kujude demokraatia

Kaamera ette on jäänud Hispaania rahandusminister Luis de Guindos (vasakul) ja Euroopa Komisjoni etteotsa pürgiv endine eurogrupi juht Jean-Claude Juncker.

FOTO: AFP / Scanpix

Nagu kirjutab Financial Timesi kolumnist Gideon Rachman, toimib demokraatia ennekõike rahvaste kontekstis: kui jutuks tuleb terve Euroopa suurune kirju lahmakas, ei ole ükski isik piisavalt tuntud.

Rahvaid ühendavad keele, ajaloo ja poliitlise kultuuri sidemed ning see on koht, kus demokraatia saab elada ja hingata. Euroopa tasandil võib demokraatia vorme küll jäljendada – valimised, poliitilised parteid jne – aga seda kõike kandvat ja kokkusiduvat rahvast (demos) mitte.

Seetõttu tekivadki absurdsed olukorrad, kus valijad olevat «valinud» liidri, kellest nad iial midagi kuulnud ei ole.

Üleeuroopaline demokraatia on halb mõte selsamal põhjusel kui «maailmademokraatia» – poliitiline üksus on liiga suur, et valijad seda mõistaks ja hoomaks.

Euroopa föderaalriigi toetajad tavatsevad väita, et tavavalijad ei samastugi europarlamendiga just seetõttu, et nad ei vali tõelist valitsust, millel oleksid tõelised volitused ja võim. Nõudes parlamendile rohkem volitusi – näiteks määrata Euroopa Komisjoni president – loodavad nad seda huvi tekidada ja Euroopa demose esile manada.

Samasugust argumenti kasutati omal ajal euro loomiseks. Väideti, et isegi kui Euroopa Liidu majandused on niivõrd erinevad, sunniks ühisraha neid koonduma ja samastuma.

Nüüd selgitatakse meile, et kuigi Euroopa ühist poliitilist identiteeti pole olemas, lükkaks võimu üleandmine europarlamendile poliitilise samastumise protsessi hoogsalt käima.

Tegelikult sünniks sellest aga ilmselt poliitiline katastroof, mis ei jääks sugugi alla euro poolt tekitatud majanduslikule katastroofile – ja seda selsamal põhjusel: pealesunnitud ja kunstlik samastumine ei kannata reaalsuse stressitesti välja.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles