Idufirmad surmalahingus, taksojuhid vihkavad mõlemat

Takso.

FOTO: Sille Annuk

Transpordifirmad Uber ja Lyft rabavad mõlemad investeeringuid kokku, nagu oleks viimnepäev käes. Niipea, kui üks paarsada miljonit saab, teatab teine veel suuremast investeeringust.

Idufirmadeks on neid muidugi vähe nimetada, sest mõlemal on märkimisväärne leviala ja käive. Aga idust said nad alguse ja opereerivad, nagu paljud idufirmad, nutivõrgus. Mõlemad pakuvad väga sarnast transporditeenust, laienevad maailmas hüperkiirusega  ja mõlema eesmärk on teine kägistada ja ise maailmas domineerima hakata, analüüsib Business Insider.  

Kuidas nende ärimudel töötab? Uberil on flotill üsna luksusliku klassi autosid koos juhtidega. Inimene, kes peab punktist A punkti B sattuma, tellib Uberi auto nutirakenduse kaudu. Täpselt on näha, kaugel GPSiga auto on ja millal kohale jõuab. Reisi lõppedes makstakse juhile sellesama nutirakenduse kaudu, mingit sularaha või kaarti pole vaja. Juht saab oma tasu ja Uber samuti vahendamise eest. Nii kasutajad kui juhid saavad vastastikku Uberi keskkonda kommentaare jätta, nii on kindel, et ebaviisakas juht jääb klientideta või autosse oksendanud piduline ei leia enam küüti.

Lyft töötab laias laastus samuti, ainult selle vahega, et ei ole isegi autosid muretsenud. Sohvriteks saavad võrgustikuga liitunud inimesed, kes muidu oleks oma autos lihtsalt tühje istmeid sõidutanud. Arveldamine käib samuti rakenduse kaudu, samuti kommentaarid. Lyfti teenusepakkujad kleebivad oma autodele ette kelmikad roosad vuntsid.

Mõlemad teenused suudavad pakkuda soodsamat hinda, kui vastav taksoteenus. Näiteks Uberi juht Travis Kalanick on ilmutanud suurt huvi Google’i isesõitvate autode vastu, sest sõidu teeb kalliks mitte auto ost, vaid juhi töötasu. Robotauto aga teeks selles teenuses ära sama töö.

Selline alternatiivtarnsporditeenus ajab harja punaseks taksojuhtidel ja limusiinirendi firmadel, sest nad kaotavad oluliselt kliente. Mitmetes linnades nii Ameerikas kui Euroopas on linnavalitsused vanade olijate lobby-töö tõttu uustulnukate tegevust piiranud või suisa keelanud. Näiteks Seattle’is on Uber nii edukas, et linnavalitsus otsusega lubatakse korraga teenust pakkuda 500 Uberi masinal, ei enam. Taksojuhid väidavad, et nutifirmade amatöörjuhid võivad olla ohtlikud ja pealegi pole neil taksolitsentsi, mis maksab tihti tuhandeid eurosid või dollareid. (Muide, taksojuhid on nõudnud ka GPS-seadmete keelamist autodes, sest need seavad ohtu taksojuhi põlise intellektuaalse vara, linnakaardi peas.)

Eestis piirdub nutitransport esilagu vaid taksorakenduse Taxifyga, mis aitab tavalisi taksosid kutsuda, aga ei võimalda maksmist. Pikemaid reise, nt Tallinn-Tartu ja teised linnadevahelised sõidud jagavad inimesed Facebooki selleteemalistes kommuunides, aga sinna pole keegi osanud veel raha vahele panna.

Analüüsigem kommentaariumis, kas Eestis oleks Uberi või Lyfti taolisel teemal turgu või on meie linnad selleks liiga väikesed? Kas oleme valmis oma autole roosad vuntsid kleepima ja võõraid raha eest sõidutama? Kas selline tegevus on ebaaus konkurents taksofirmade vastu?

Tagasi üles