Ettevõtjad tegid ettepaneku kartellikokkulepped dekriminaliseerida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaubandus-tööstuskoda ja tööandjate keskliit tegid ettepaneku dekriminaliseerida karistusseadustiku § 400, mis käsitleb konkurentsi kahjustavaid kokkuleppeid, otsuseid ja kooskõlastatud tegevust.
Kaubandus-tööstuskoja peadirektor Mait Paltsi sõnul on teema põhimõtteline ja puudutab ettevõtluskeskkonda tervikuna. «Oleme seda analüüsinud juba mitmeid aastaid eesmärgiga saavutada Eestis olukord, kus konkurentsialaste süütegude uurimine oleks efektiivsem ja sanktsioonide rakendamine mõjusam ning süsteem toetaks ausat ettevõtluskeskkonda,» ütles Palts.
Ettevõtjate ettepanek on, et kartellikokkuleppeid ei peaks uurima kriminaalmenetluse läbi, mis on koormav nii süüdistatavatele kui ka riigile. «Kui on võimalik rakendada väärteo- või haldusmenetlust või nende kombineerimist ja saavutada samavõrd mõjus tulemus, tuleks seda ka rakendada. Meie hinnangul on teemat ka juba piisavalt analüüsitud ning puuduvad põhjused otsustamisega venitamiseks,» selgitas Palts.
Järgnevad Mait Paltsi põhjendused, miks Kaubanduskoda ja ETKL kartellide dekriminaliseerimise ettepaneku tegid:
1. Kiirendada kartellide uurimisi ja suurendada konkurentsiameti kompetentsi – täna vältavad eeluurimised aastaid (pikim kohtueelne menetlus on kestnud üle 1700 päeva ning mitmed veel üle 1000 päeva, mis on üle 3 aasta ning alles siis jõuavad kohtusse). Samuti oleks soov, et reaalne kompetents ja uurimiste pädevus kasvaks Konkurentsiametis, mitte ilmtingimata prokuratuuris. Nii saaks eelduslikult konkurentsialaseid menetlusi tervikuna efektiivsemaks ja kiiremaks muuta. Kui karistus tehtud teo eest saabub 5 aastat pärast teo toimepanemist või avastamist on selle mõju kordades vähenenud – seega oleks menetluste kiirendamine igal juhul oluline ning väärteo või halduskorras menetlemine on selgelt kiirem. Vajadusel võib kaaluda väärtegude puhul kolmeaastase aegumise tähtaja pikendamist, sest näeme, et menetluse kiirus on võimalik saavutada pigem just ameti suurema võimekuse ja väärteomenetluse lihtsama ülesehitusega. Seega praktikas ei tohiks nende menetluste puhul kolmeaastane tähtaja aegumine probleemiks osutuda.
2. Teod, mis on eelkõige majandusliku mõjuga, peaksid olema ka vastavalt karistatud – kindlasti on erandeid, kuid üldjuhul tuleks rakendada majandusliku mõjuga karistusi (rahalisi) või ka tegevuse piiranguid, mitte aga kriminaalkaristusele omast vangistust, mille mõju majandusliku sisuga karistusele võib halvemal juhul olla oluliselt vähem mõjus kui trahvil. Oleme korduvalt rõhutanud, et dekriminaliseerimine ei tohiks tuua kaasa trahvi määra või ranguse vähenemist (täna kuni 10 protsenti juriidilise isiku aastakäibest või kuni 16 miljonit eurot). Selline trahvimäär ei viita kuidagi sellele, et tegemist oleks samavõrd (vähem) taunitava teoga kui moosivargus. Trahv peab järgnema võimalikult kiiresti teo toimepanemisele (kui see järgneb 5 aastat hiljem, on mõju oluliselt väiksem).
3. Rahvusvahelises võrdluses jääb Eesti paraku silma just ülekriminaliseeritusega – oleme teinud selles osas ka võrdlusi ja küsinud ettevõtjate tagasisidet ning Eestit tuuakse selles osas esile just negatiivselt. Tavapäraselt on konkurentsiõigus ja reeglid ka keskmisest keerukamad (osa reegleid on siseriiklikud, teised EL õigusest või rahvusvahelisest õigusest tulenevad ja otsekohalduvad) ning risk sattuda vaieldavasse olukorda suurem. Siis hinnataksegi, et kuivõrd risk vaidlusesse sattuda on suurem ja sellega võib kaasneda kriminaalkaristus, (kurjategija staatus) on Eesti olukord võrdluses negatiivne. Samuti aitaks konkurentsiõigust muuta selgemaks ameti kompetentsi kasvatamine ja halduspraktika tekkimine, millele meie ettepanek jällegi kaasa aitaks.