Sander Sõõrumaa: ametnikke palju, sisu vähe
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti ametnike arvu vaadates meenuvad suure mootorimahuga Ameerika autod. Küsimus on selles, mida peame auto puhul tähtsaks. Kas lihtsalt fakti, et mootori töömahtu saab mõõta tuhandete kuuptollide või -sentimeetritega? Ilmselt mitte. Me küsime ka seda, kui palju bensiini see auto kulutab, et ühest punktist teise jõuda. Samamoodi peab ka riigiametnike hulka vaadates küsima, kas me lihtsalt uhkustame «suure mootorimahuga», kas «riigiauto» on efektiivne.
Erasektor on selles mõttes olnud sammu võrra riigist ees. Kui majandus hakkas langema, siis kärbiti palku. Kui sellest ei piisanud, kaotati töökohad, mis ei olnud enam efektiivsed. Nüüd võiks ka ametnikest kubisev riigimasin need sammud ette võtta.
Võib-olla mängib siin rolli mõtteviis «mõisa köis, las lohiseb». Sellest tulenevalt on alati kasulik hoida riigifirmades ka väikest osa erahuve, sest siis on otsustajate ringis inimesi, kellele asjade käik ka reaalselt korda läheb. Kas peaks erastama mingi osa igast omavalitsusest ja riigiasutusest, et asja hakataks tõsiselt võtma? Ideel ei oleks ju iseenesest midagi vigagi. Kui omavalitsus ei tule omadega välja, kaotab ka investor ja, vastupidi, teenib tulu, kui ajad paremad. Efektiivsus on väga oluline faktor, ükskõik mida käsitletakse. Vahet ei ole, kas tegu on automootori, printeri või riigiaparaadiga, efektiivsus loeb. Ja kuidas veel.
Ettevõtjad hoiavad peast kinni ja ei saa aru, kuidas on võimalik nii palju raha tuulde loopida, kuidas on võimalik, et 12-aastase staažiga ametnik puhkab kuni 45 päeva aastas? Poolteist kuud ei tooda selline ametnik mingisugust lisandväärtust, vaid viib raha välja. Erasektori mõistes oleks selline puhkus mõeldamatu preemia. «Sellist asja nagu preemia ei saa riigisektoris enam olla. Sääst on norm,» on rahandusminister Jürgen Ligi enda sõnad.
Kohalikest omavalitsustest rääkides on minu jaoks absurdseim neist suurim – Tallinn. Millist lisandväärtust loovad Tallinna elaniku jaoks propagandalehtede Pealinn ja Stolitsa kokku 11-liikmelised toimetused? Kas mupos töötavad 22 vaneminspektorit, 78 inspektorit, 6 vanemspetsialisti ja 22 muu ametikoha esindajat teevad 128 inimese vääriliselt tööd? Teada on vaid see, et suure aplaavaga tööle võetud Normann ei saanud ise ka aru, mis kohustused talle omistati. Kas ülejäänud 128 saavad?
Kas omavalitsustesse on vaja neid kümneid suhtekorraldajaid, kes on ametnike suuvoodriteks? Enn Veskimägi ütles mulle telefoniintervjuus, et see ametnik, kes ei saa isegi enda suhete korraldamisega hakkama, ei ole oma töökohta väärt.