Spordipisik teeb rekordeid
3. mai 2014, 12:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvaspordiürituste hulk näib olevat tohutu. Iga nädal toimub neid üle Eesti vähemalt kümmekond ning korraldajad teatavad sealjuures järjest uutest osavõturekorditest.
Eesti vast suurima rahvaspordiürituste korraldaja MTÜ Spordiürituste Korraldamise Klubi juht Mati Lilliallik näeb ürituste populaarsuse kasvu taga inimeste soovi igapäevase liikumisega oma tervisesse investeerida. «See on hea väljaelamisvõimalus ja emotsionaalne laadimiskanal, kus end koos sõpradega hästi tunda ja oma igapäevastele treeningutele lisamotivatsiooni leida,» arvab ta. Ühtlasi märgib Lilliallik, et ürituste korralduse tase ja nähtavus on tänu turunduskanalite rohkusele samuti tõusuteel.
Terviseteadlikkus kasvab
Ööjooksu sarja vedava MTÜ Rakvere Maraton juht Marko Torm leiab, et küllap liigub Eesti loomulikus rütmis teadlikuma ühiskonna poole, kus väärtustakse aina enam nii vaimset kui ka füüsilist tervist.
Suurte rahvaspordiürituse korraldamine on kahtlemata kulukas tegevus. Massiürituse kulud jagunevad suures plaanis kolme enam-vähem võrdsesse ossa. Esiteks osalejate teenindamisega seotud kulud, nagu stardimaterjalide ettevalmistamine, ajavõtuteenus, toitlustus- ja joogipunktid ning meditsiiniteenindus. Teine kulugrupp on seotud ürituse tehnilise korralduse ja projektijuhtimisega. Siia alla kuuluvad näiteks võistluspaikade ettevalmistus, võistluskeskuse rajamine, rada, sekretariaat, liikluse reguleerimine, inventar, tehnika ja IT-lahendused. Kolmanda kulugrupi moodustavad turundusega seotud väljaminekud.
Seda, kui palju ühele üritusele täpselt kulub, ei kipu korraldajad ütlema. Torm selgitab, et raha kulub vastavalt sellele, millised on ürituse korraldamise eesmärgid – kui suurelt tahetakse teha, millised on toetajate võimalused ning kui suur osavõtutasu ehk osalejate panus.
Väiksemate ürituste puhul võib osalustasu jääda alla viie euro, ent kui olete näiteks järgmisel nädalal toimuvale maijooksule registreerimisega hiljaks jäänud, siis praegu tuleks selle ajavõtuga distantsile pääsemiseks välja käia juba 25 eurot.
Septembris toimuva Tallinna maratoni täispikal distantsil osalemiseks tuleb praegu tasuda 35 eurot, aga kui registreerimine jätta septembrisse, siis kasvab osalustasu 60 euroni. Maailma suuremate maratonidega võrreldes siiski pigem odav.
«Loomulikult on olulised ka ürituse korraldamise prioriteedid – kas selleks on vähese liikuvusega inimeste liikuma innustamine, harrastajate motiveerimine või tippudele sobiva keskkonna loomine,» selgitab ta.
Rahvaspordiüritused ei saa läbi ilma sponsorite ja toetajateta. Lillialliku sõnul on nende otsimine aastaringne töö, kuid ürituse tuntuse kasvades suureneb ka toetajate huvi.
Kasumit välja ei võeta
Tormi sõnul on sponsorite otsimine ürituste korraldamise juures üks keerukamaid valdkondi. «Pead esmalt väga selgelt sõnastama oma tegevuse eesmärgi ja lootma, et mõnele toetajale ettevõetud siht sümpatiseerib. Olgem ausad, enamalt jaolt toetatakse liikumisharrastuse projekte siiski põhjusel, et usutakse tegevuse kasulikkusesse ja selle toetavasse mõjusse piirkonna arengus,» tõdeb ta.
Vajadus toetajate järele on ka üks põhjusi, miks tegutseb enamik korraldajaid mittetulundusühinguna – siis võib peale erasektori küsida toetust ka riigilt ja omavalitsustelt. Ühtlasi saab nii annetustega seotud maksusoodustusi. Samas ei saa korraldajad nii tegutsedes kasumit ära jagada, vaid see suunatakse uute ürituste korraldamisse.
Ei Spordiürituste Korraldamise Klubi ega Rakvere Maratoni värsked majandusaasta aruanded ole veel kättesaadavad, kuid 2012. aastal oli Rakvere Maratoni käive ligi 100 000 eurot ning kasum jäi 14 000 euro ligi. Spordiürituste Korraldamise Klubi käive oli samal ajal ligi kümme korda suurem, kuid sealjuures oli ettevõtmine umbes 20 000 euroga kahjumis.
Kommentaar
Heiki Rebane
fotograaf ja harrastussportlane
Esimesest jooksuvõistlusest võtsin osa 2005. aastal. Tegin seda esialgu 2007. aastani, pärast mida oli umbes kolmeaastane vahepaus ja alates 2010. aastast käin juba regulaarselt mitmesugustel üritustel. Kui esimestel aastatel piirdusin ühe sündmusega aastas, siis ainuüksi sellel aastal on ühtekokku kavas osaleda veel 19 jooksuvõistlusel.
Eestis pannakse spordiüritustel väga palju rõhku kvaliteedile ja meelelahutuslikule poolele. Nõrgimaks pooleks jääb enamasti toitlustus finišialas, kus järjekorrad on sadu meetreid pikad ja sooja suppi jagavaid kätepaare on vähe. Samuti jäävad väikeseks paljud riietusruumid või telgid sündmuspaiga vahetus läheduses.
Ka võiksid korraldajad mõelda rohkem transpordi peale, nii et linnadest tuleks võistluspäeva hommikul bussid võistluspaigale ja viiks sind väikese tasu eest pärast võistlusel osalemist kodulinna tagasi. Mõnel üksikul üritusel seda on, kuid mitte kõigil.
Kui piisavalt vara registreerida ehk teha seda esimeses faasis, mil hind kõige soodsam, siis on osalustasud üldiselt täitsa mõistlikud.
Spordiürituste suure populaarsuse taga võib olla see, et näiteks jooksmine on üks kättesaadavamaid harrastusi. Pealegi, kui käid pealtvaatajana kuskil raja ääres lihtsalt võistlust vaatamas või kellelegi kaasa elamas, siis aeg-ajalt tekib selline kihk ja adrenaliinilaks sisse, et tahaks ka. Nii lähedki ja registreerid end järgmisele samalaadsele võistlusele. Tore on näha, et see trend üha kasvab. Olen positiivselt nakatanud ka oma kihlatu, kes aasta-aastalt järjest rohkem rahvaspordisündmustel minuga koos osaleda soovib.