Anu Hallik: kasutame kriisis tekkivaid võimalusi

Anu Hallik

FOTO: SCANPIX

Eesti ettevõtjatel on ambitsioone ja tegutsemistahet, aga mis võiksid olla need meetmed, mille abil areneksid meil välja ka rahvusvahelisel tasemel suured ettevõtted, küsib BLRT­ Grupi kommunikatsioonidirektor Anu Hallik.

Ülemöödunud sügisel alanud kriis on kahandanud maailma jõukust triljonite dollarite võrra. Nii on ka Eesti majandusest kadunud arvestatav kogus kroone, mida mõõdame kümnete miljarditega.

Vaatamata kadunud kroonidele ja dollaritele peaksime nii riigi, ettevõtte kui ka kodaniku tasandil suhtuma läbielatud raskustesse konstruktiivselt. President Obama kabinetiülem on öelnud nüüdseks juba ka Eestis kõlanud mõtte, mille järgi ei tohi ühtegi head kriisi lasta niisama raisku minna. Kriisist nähtavasti edukamalt väljunud riigi, Hiina mõttetargad on kokku pannud sõnapaari wei chi, mis tähendab eesti keeles «ohtu ja võimalust». Kahes erinevas, ida ja lääne kultuuris sündinud sõnades peitub üks ja sama iva, et iga kriis peidab endas ühtaegu uusi võimalusi.

Väliskapital ei asendada oma

Ka Nõukogude ajal studeeritud poliit­ökonoomia marksistlikud põhitõed väitsid, et kõik vana kordub, kuid uuel ja oluliselt kõrgemal kvalitatiivsel tasemel – nii on ka tänapäeval.

Majanduskriisist välja tulles on meil kõigil šanss alustada uuelt kvalitatiivselt tasandilt. Selleks aga peame tegema läbimõeldud valikuid, mis näitavad, et oleme rasketest aegadest õppust võtnud. Praegu võime tõdeda, et väliskapitali toel on võimalik teatud ajaks riiki üles ehitada, aga ainult sellel põhinev majandus ei too meile veel rikkust, sest väliskapitali eesmärk on teenida omanikele tulu ja see teenitud tulu ei jää Eestisse, oleme seda ju siin korduvalt näinud kas või Eesti Raudtee ning Tallinna Vee näitel.

Kriis on näidanud, et üliliberaalne majandusmudel, kus oli oluline, et ettevõtjaid ei segataks ja mis oli hea meie riigi ülesehitamise aastatel, ei ole tark valik praegustes, muutunud oludes. Kriisis kannatasid kõige enam just üliavatud majandused ja seda just sellepärast, et kriisi eskaleerudes ja oma kodumaiste valijate survel muutuvad paratamatult kõik valitsused protektsionistlikuks, õigemini hakkavad võimaluste või mängureeglite piires oma rahva käekäigu eest hoolitsema. Kuid selline käitumine on võimalik ainult neis maades, kus rahvuslikel ettevõtetel on koduturul oluline osa. Eestis on see liiga väike ja seetõttu on paratamatult eelis välismaistel ettevõtetel.

Meid ümbritsevad Euroopa riigid, mis on suurimateks BLRT sihtturgudeks, ongi muutunud äärmiselt protektsionistlikuks ja võitlevad, et iga tellimus jääks oma riiki. Näiteks Saksamaal toimuvatel konkurssidel, kuhu täidame mere tuuleenergeetika sektori tellimusi, on seda tunda igal sammul. Sama kinnitab ka näide Poola börsi kohta. Veel kümme aastat tagasi ei paistnud see kuidagi silma. Riigi regulatsioonid suunasid aga Poola pensionifonde investeerima 95 protsenti rahast koduturule. Selle tulemusena on Varssavi börs nii noteeritud ettevõtete arvult kui ka turuväärtuselt regiooni üks suuremaid. Loomulikult ei ole meil mõtet kopeerida iga näidet rahvusvaheliselt tasandilt, arvestamata meie kohalikku spetsiifikat, kuid ei saa eitada, et teiste riikide käitumine ei oleks sümptomaatiline.

Seega ei saa Eestigi lasta nüüdsel ajal asjadel areneda isevoolu teed, vaid peaks panustama, et Eesti kapitalil põhinevad ja potentsiaaliga ettevõtted tõuseksid konkurentsivääriliseks ka maailmaturu või siis vähemalt Euroopa tasemel. Ja tahaks siinkohal koputada riiklike tellimuste üle otsustajate või suunajate südametunnistusele, sest pelgalt hind ei ole alati kõige mõistlikum kriteerium, mille alusel anda tellimusi välismaistele (isegi mitte Eestis resideerivatele) ettevõtetele. Lisaks sellele on vajalik hinnata kvaliteeti, tähtaega ja võimalikke sotsiaalseid mõjusid, sealhulgas tööhõivet.

Ainult kärpimine ei ole lahendus

BLRT on kogu kriisi vältel säilitanud kasumlikkuse ning oleme pääsenud peaaegu koondamisteta. Käive on küll langenud keskmiselt 30 ja kasum kuni 50 protsenti, kuid sellel aastal plaanime juba väikest kasumi kasvu ning uute töökohtade loomist. See ei ole aga juhtunud juhuslikult. Reaalne olukord on hetkel see, et näiteks Taani merendushiiu Odensee laevatehas on uksed kinni pannud, mille tagajärgi tunneb ka meie väike Loksa linn. 30 protsenti maailma kaubalaevadest seisab kai ääres, sest kaupu ei veeta.

Oleme kriisi suhteliselt edukalt üle elanud, sest teadvustasime eesseisvaid raskusi juba siis, kui enamik nendest ainult rääkis. Vähendasime kulusid, kuid andsime endale aru, et ainult kärpimisega kaugele ei jõua. Otsisime uusi tegevusvaldkondi ja turgusid ning leidsime muu hulgas meretuuleenergeetika, kus languse asemel näeb kasvu. Uue turuna on meil olemas Aasia, Vietnam, kuhu müüme erinevaid metalle, samal ajal kui meie piirkonnas kiratseb metalliäri drastilise languse tõttu ehitussektoris.

Miks me säästame?

Säästame, et saaksime kasutada oma raha, mitte välislaene.

Uute võimaluste realiseerimiseks on vaja investeerida. Tegelikult ei ole BLRT kunagi maksnud dividende, vaid kogu kasumi reinvesteerinud tehnoloogiatesse, protsessidesse ning inimestesse. Üks Eesti ettevõtete ja inimeste probleem ongi vähene säästmine ja ülisuur laenuvõimendus. Näiteks kiiresti arenevates Aasia maades on keskmine säästumäär 30 protsenti SKTst, Singapuris on see lausa 50 protsenti, Eestis aga alla 20 protsendi ja sellest tulenevalt kuivaski koos välislaenudega kokku ka meie majandus. Oma riik tuleb ikka meil endil üles ehitada ja selleks peame kasutama oma raha, mitte välislaene.

Eesti ettevõtjatel on ambitsioone ja tegutsemistahet, viimase aastakümne jooksul on kasvatud ja laienetud. Mis võiksid olla need meetmed, mille abil areneksid meil välja ka rahvusvahelisel tasemel suured ettevõtted? Eesti kontekstis võib tunduda, et BLRT on suur ettevõte, kes saab ise hästi hakkama ja järelikult on ka keskkond väga hea ega vaja muutmist. Tegelikult on kas või Euroopa kontekstis BLRT pigem keskmine või isegi alla selle ettevõte, kuid suurte konkurentide seas silma paista ning nende eest hankeid võita on tundmatuna üsna keeruline.

Tööjõumaksud on liiga kõrged

Praegu ei löö me enam ainult toodete odavusega, kuna näiteks Poola tooted ja teenused on Poola zloti devalveerimise tõttu veelgi odavamad. Tihtipeale on poolakate omahind odavam kui meie väljamüügihind. Peale selle ei ole meie palgatase piisavalt atraktiivne, meelitamaks siia rahvusvahelisel tasemel tipptegijaid, kes arendaksid Eesti ettevõtetes innovatiivset ja efektiivset tootmistaset. Võimalusel lahkuvad Eesti spetsialistidki parematele jahimaadele. Üks palgataseme erinevuse põhjus on kahtlemata suhteliselt madal efektiivsus – sama tööhulgaga toodetakse vähem kui näiteks naabrite soomlaste juures. See aga tuleb jälle oskusteabe ebapiisavusest, mille saaks lahendada tippspetsialistide palkamisega.

Oluline asi, mis aga vajab lahtiseletamist, on müüt Eesti madalatest maksudest ja seda eriti tööjõumaksude osas.

Üks väga konkreetne näide, mis Eesti eksportööride konkurentsivõimet vähendab, ongi selgelt liiga kõrged tööjõumaksud. 2009. aastal maksis ­BLRT Grupp riigikassasse makse ligi 300 miljonit krooni, millest 160 miljonit on tööjõuga seotud maksud. Võtame konkreetse näite. Umbes 30 000-kroonise kuupalga juures on Eesti tulumaks kõrgem kui Norras, kus BLRT-l on tütarettevõte. Võib öelda, et hea spetsialisti puhul on Eesti tööjõumaksud kõrgemadki kui Põhjamaades, rääkimata näiteks USAst. Teatud kvalifikatsiooninõudeid täitvate spetsialistide pealt maksusoodustuste lubamine aitaks tekitada kindlasti uusi töökohti ning kokkuvõttes riigi maksutulu pigem suureneks kui väheneks.  

Lõpetuseks ütleksin, et tänu raskustele oleme lahti raputatud mugavustsoonist ning rohkem avatud muutustele kui roosa rahulolu aastatel. Seetõttu on hea aeg muutusteks nii inimese enda, ettevõtte kui ka riigi tasandil. Üheks Eesti kapitalil põhinevate ja ekspordisuutlike ettevõtete edendamise võimaluseks on tööjõule suunatud maksukeskkonna muutmine. Kõigile sama mõõduga mõõtmise loogika ei tööta praeguses aegruumis meie arengu huvide nimel.

Samuti peaks Eesti nii oma innovaatilist, hariduslikku kui ka teaduslikku potentsiaali paremini fokusseerima, et meil oleks tulevikus enam võimalusi toetuda oma arengus sisemaisele teadusele ja oskustööjõule.

Tagasi üles