Sebe hakkab militaartehnikat tootma

Kaitsetööstuse liidu juhatuse esimees Kuldar Väärsi.

FOTO: Toomas Tatar

Mullu kaitseväe SIS­U soomukite remondihanke võitnud bussifirma Sebe sai militaarkogemusest nii vägeva tõuke, et kavatseb nüüd ise uusi sõjamasinaid valmistama hakata.

«Asutasime kaitsetehnikale suunatud ettevõtte Milrem, mis keskendub militaartehnika kompetentsi arendamisele. Tootmises on liikuvaks juhtimispunktiks kohandatud sõidukid, arendamisel on ka nii pääste- kui ka militaarülesanneteks sobivad juhita roomiksõidukid,» ütles Sebe juhatuse liige Kuldar Väärsi.

Sõdurisaabas pole moekaup

Kui järgmisel aastal saabuvad kaitseväele välimuselt tanki meenutavad jalaväe lahingumasinad CV9035, kavatseb bussifirma osaleda nende roomiksõidukite remondihankel.

«Me ei piirdu militaartehnika remonditeenust pakkudes Eesti turuga ja võtame sihikule ka sõbralike naaberriikide hanked,» rääkis Väärsi. «Kui Läti kaitsevägi soetab soomukid CVR(T), siis konkureerime ka nende remondi- ja hooldustööde hankel.»

Militaartehnika hooldus ja remont moodustab kuni viiendiku Sebe remonditöökoja käibest, mis lisaks oma bussidele parandab ka Põhjamaade bussifirmade sõidukeid.

Eesti kaitseväe väiksus ei võimalda ka keskmise suurusega tööstusettevõttel üksnes kohalikule militaartellimusele panustada. Meie suurima jalatsitootja Samelini ligi nelja miljoni euro suurusest käibest annavad 70 protsenti militaarsaapaid, kuid Eestis müüdavad sõjaväesaapad annavad vaid viiendiku käibest.

1990. aastatel kaotas Samelin pikaks ajaks Eesti kaitseväe tellimused, kuid tänu edule Norra kaitsehangetel suudab ettevõte nüüd taas meie sõdurpoistele jalavarjusid pakkuda.

«Me ei suutnud 1990. aastatel ajaga kaasas käia ning jäime iganenud tootearenduse tõttu kohalikest hangetest kõrvale,» selgitas Samelini omanik Leida Kikka. «Siis hakkas Norra kaitseväele saapaid valmistanud firma meilt allhanget tellima, tõi oma seadmed meile. Muutusime tehnoloogiliselt nii võimekaks, et nüüd teeme Norra kaitseväele saapaid meie.»

Kaitseväe saabaste valmistamise muudavad keeruliseks väga kõrged kvaliteedinõuded, mis ei võimalda tootjal odavaid materjale hankides omahinnaga mängida. Kuid samas ei mõjuta armeejalatseid moevoolud.

«Sõjaväelased ei tule meile mitte kunagi ütlema, et meie liistud on eelmise suvega võrreldes lootusetult moest läinud,» lisas Kikka.

Kotitootja Galvi-Linda toodab rahvusvahelisele militaarturule kuni 40 protsenti ettevõtte ligi kahe miljoni euro suurusest käibest, kuid Eesti kaitseväe osa tellimuses pole kuigi suur.

«Meie toodetavad sõdurirakmed ei kulu nii kiiresti ära nagu saapad ja välivormid, mistõttu püsib vajadus nende järele Eestis tagasihoidlik,» lausus ettevõtte juhatuse liige Marge Laiõunpuu. «Kuigi kaitseväe hanke maht on tagasihoidlik, innustab nende tellimus meie ettevõtet väga oluliselt ning on tõhusalt aidanud kaasa välisturgudele minekul.»

Samas ei pääse mitmed tegusad Eesti ettevõtted kaitsehangetel löögile, sest hanketingimused seavad esiplaanile just madala hinna. Nii peavad sõdurid leppima tagasihoidliku kvaliteediga odavate importsokkidega, ehkki Eesti suurim tootja Suva sokivabrik suudaks pakkuda palju paremaid sokke.

Tagasi üles