Kaarel Kilvits: kriis möödub, probleemid jäävad

Kaarel Kilvits.

FOTO: Erakogu

Eesti ei saa maailma muuta, vaid ainult sellega kohaneda, soovitab TTÜ majanduspoliitika professor Kaarel Kilvits. Töökohti saab olema vähem kui enne kriisi ja sellega oleks mõistlik harjuda.

Eesti SKT vähenes möödunud aastal 14,1 protsenti. Ja mis sellest? Esiteks, me ei kukkunud majanduse normaalselt trendilt, vaid mullilt. Teiseks, SKT ei tee vahet kasuliku ja kahjuliku majandustegevuse vahel, vaid mõõdab turu aktiivsust. Arvestatava osa SKTst – ja hiljem selle langusest – andsid asjad, milleta on täiesti võimalik ja võib-olla isegi parem ära elada.

Virelema jäid kasiinod, ööklubid, alkoholi tarvitati vähem. Vähem osteti hinna ja kvaliteedi suhtelt ebasoodsaid poolfabrikaate ja harvemini söödi restoranis. Rohkem valmistati kodus naturaalsest kohalikust toorainest tervislikku toitu. Seaduspärasus, et rahva tervis majanduskriisi ajal paraneb, on teada juba 1930. aastatest. Ka enesetappude arv ei kasvanud.

Tsüklilisus on vältimatu kaasnähtusena kuulunud turumajanduse juurde. Kriise on olnud enne ja tuleb veel. Varasematest kogemustest on inimkond vähe õppinud. Vaevalt et ka praegusest rohkem õpitakse.

Kapitalismi edasiviivaks jõuks on ahnus – tihti kahjuks koos juhmusega – ja soov kõike rohkem saada/tarbida. Seetõttu käib mäng paari aasta pärast niikuinii jälle varasema hooga. Pole mingit põhjust arvata, et tulevikus on majanduskasvu lähtetingimused teised, inimesed targemad ega tee rumalaid majandusotsuseid, valitsused on paremini informeeritud ja vastutustundlikumad ning suunavad ja reguleerivad majandust eesmärgiga kriisi vältida.

Kõige hullem on see, et ka veendunuimate vabasse turumajandusse, tehnoloogilisse progressi, majanduse lõputusse kasvu ja globaliseerumisse uskujate hinge hakkab pugema vastik kahtlus: kas kogu see süsteem, kaasa arvatud Euroopa Liit ja euro, on üldse jätkusuutlik?

Probleeme pole ju siiani lahendatud, vaid lihtsalt edasi lükatud. Võlgu kustutatakse võlgadega. Hakkama saadi likviidsuskriisiga, aga maksevõimelisuse kriis jätkub. Riikidel pole raha, et maksta kinni varasemaid lubadusi – palku, pensione, toetusi, stipendiume ja mida iganes.

Meil pole võimalik «rongilt maha astuda» ja muust maailmast isoleeruda, sulguda. Seepärast on parem ka edaspidi loota, et individuaalsed vabadused ja omakasupüüdlike huvide summa võib turumajanduse tingimustes anda kokku ebateadliku liikumise üldiste huvide poole. Majanduse lõputusse ja pidevasse kasvu uskuda on muidugi raskem – planeedi piiratud toormeressursside taustal meenutab see väga kahtlaselt ideed igiliikurist. Globaliseerumisest ei pääse me niikuinii – maailm muutub üha standardiseeritumaks tehnoloogilise, kommertsiaalse ja kultuurilise sünkroniseerimise kaudu.

Väikeriigina vajame hädasti suuremat majandusruumi ning Euroopa Liit on SRÜst siiski kõvasti etem. Ja raskustes vaevleva euro kasutuselevõtt on meile kasulik – et välisinvestorid ei peaks kartma Eesti võimalikku otsust kroon devalveerida. Seega lähtugem teesist, et «süsteem lihtsalt toimib nii» ja läheme uuele ringile.

Majanduskriis hakkab vaibuma, aga töökohtade arvu kasv võtab aega. On päris selge, et suur tööpuudus ei kao niipea. Pikas perspektiivis võib see hoopis süveneda ja teravneda.

Ma eelistan lähtuda registreeritud töötute arvust. Küsitlejate hinnangul põhineva ILO metoodika järgi töötuse taset rehkendades ei pruugi me saada olukorrast õiget ülevaadet. Me ei tea ju kuigi täpselt elanike arvu, kui palju neist veel õpib või on juba pensionil, kui palju töötab välismaal ja kui paljud üldse töötada soovivad.

Muide, ka kõik registreeritud töötud – 27. maiks 87 027 – ei soovi tegelikult töökohta leida ega töötada. Tuletame meelde, et 2007. aastal – kui Eestis valitses veel suur tööjõupuudus ja tööandjad meeleheitlikult tööjõudu otsisid – oli päeva seisuga registreeritud töötuid keskmiselt 13 459. Ja Euroopa Liidu pikaajaline kogemus kinnitab, et umbes viis protsenti on neid inimesi, kelle tööst eemal hoidmine on ühiskonnale majanduslikult odavam, kui nende töö juurde laskmine.

Eestis imestatakse ja virisetakse, et noorte tööpuudus on keskmisest suurem. Aga statistika käsitleb noortena vanusegruppi 15.–24. eluaastani. Enamik nii noortest inimestest ju alles õpib ega peagi veel töötama.

Midagi head noorte tööpuuduses muidugi pole. Nad võivad välismaale siirduda ja – just tänu oma noorusele – seal kiiresti ja suhteliselt valutult kohaneda ning sinna jäädagi. Samuti ei soovi valitsused, et tööturule läheksid liiga noored, madala kvalifikatsiooni ja nappide kogemustega inimesed. Kardetakse, et nad võivad läbi kukkuda, elus ja ühiskonnas pettuda ning äärmusrühmade mõju alla sattuda. Parem, kui nad õpivad või teenivad sõjaväes. Maailmas mässavad vallalised ja lastetud ning seetõttu suhteliselt vabad ja sõltumatud noored inimesed, mitte perekonna käekäigu pärast muret tundvad, eluasemelaenu, autoliisingu jms abil lojaalseks ja seaduskuulekaks muudetud täiskasvanud inimesed.

Noorte keskmisest suurem tööpuudus on tavaline ja isegi normaalne kogu maailmas. Nad pole veel jõudnud otsustada, kas õppida või töötada, millises valdkonnas ja erialal tegutseda, millises riigis-regioonis ja kuidas nad üldse elada tahavad. Noored pole veel jõudnud ennast mingisse ettevõttesse või organisatsiooni «sisse süüa». Kas poleks imelik, kui 40-aastaste perekonnainimeste-lapsevanemate tööpuudus noorte omast suurem oleks?

Kriisil oli puhastav ja distsiplineeriv mõju. See võimaldas elimineerida majandusest valed investeeringud ja ebaefektiivsed ettevõtted. Kriis oli ­õige aeg kardinaalseteks muudatusteks, mida headel aegadel oli võimatu teha. Erinevalt rikastest riikidest polnud me põrmugi huvitatud status quo säilitamisest, me tahtsime seda kiiresti ja põhjalikult muuta.

Meil õnnestus kasu lõigata tootmise riikidevahelisest ümberpaigutamisest ja majandusliku võimu ümberjagamisest. Püüdsime hõivata rahvusvahelises tööjaotuses senisest väärikamat kohta. Seetõttu on kindel, et pärast kriisi on Eesti majanduse struktuur varasemast efektiivsem – tehnoloogiline tase on kõrgem, töökorraldus täiuslikum, lisandväärtus ja tootlikkus suuremad, asend väärtusketis parem, võib-olla on ka väärtuskett ise uus ja parem, müük varasemast tulemuslikum.

Probleemiks kujuneb aga asjaolu, et töökohti on uues struktuuris varasemast vähem. Inimtöö on veelgi enam asendunud asjastatud tööga – masinate, seadmete, nüüdisaegse tehnoloogiaga. Ja kõiksuguseid «reisisaatjate» ametikohti on varasemast napimalt. Majanduse struktuuri senist paranemist näitab kas või tõsiasi, et töökohtade arv on vähenenud palju enam kui SKT, tootmine, müük ja eksport.

Tulenevalt majanduse struktuuri paranemisest võimendub veelgi struktuurne tööpuudus. Uusi töökohti võib ju tekkida, aga töötud sinna ei sobi. Vabad töökohad ei vasta tööjõu pakkumisele ja töötute ümberkvalifitseerimine võtab aega.

Samuti tekitab probleeme asjaolu, et uued kõrgtehnoloogilised suure li­sandväärtusega töökohad tekivad peamiselt Tallinnas. Sellest võidavad pealinna tippspetsialistid ja kvalifitseeritud töölised, mitte aga teiste regioonide «tavalised inimesed». See suurendab veelgi majanduslikku, sotsiaalset, regionaalset jne kihistumist.

Kõige probleemsemaks töötute grupiks Eestis on puuduliku haridusega (noor)mehed, kes buumiaastatel ehitustel või teistel «meeste aladel» töötasid ja nüüd endale sobivat töökohta leida ei suuda.
See on tingitud kahest põhjusest. Esiteks, majanduslanguse saabudes jäid löögi alla just vähem haritud inimesed, aga Eestis on meeste haridustase naiste omast tunduvalt madalam. Teiseks, majanduse struktuurimuutuste tõttu on pidevalt vähenenud just «meeste töökohtade» arv, näiteks (töötlev) tööstus jms, kus tänu tehnoloogia arengule on tootlikkus märkimisväärselt suurenenud. «Naiste töökohtade» arv avalikus sektoris, hariduses, tervishoius jm pole aga tehnoloogia arengu tõttu kuigi palju vähenenud.

Tehnoloogiline areng maailmas üha kiireneb. Enam ei ole vaja, et kõik inimesed töötaksid. Veelgi hullem – uued seadmed ja töömeetodid on sellised, et kõik inimesed polegi suutelised nendega toime tulema. Me liigume edasi postindustriaalse ühiskonna poole. Tootmissfääris töötavate inimeste arv paratamatult väheneb.

Tööjõudu võib juurde nõuda vaid teenindussfäär. Eelkõige vanurite hooldus, aga ka igat sorti peente nimedega hulluarstid heast elust lolliks läinud inimeste turgutamiseks (psühholoogid, psühhiaatrid, psühhoterapeudid, psühhoanalüütikud) ning uued tekkivad nn sümbol­analüütilised teenused jne.

Harimatud ja oskusteta inimesed kujunevad ühiskonnale suureks sotsiaalpoliitiliseks probleemiks. Juba praegu murtakse kogu maailmas pead, mida liigsete inimestega peale hakata. Kaalutakse madala palga ja riiklike toetuste kombinatsioone, uute töökohtade loomist kolmandas sektoris jne. Aga selline areng kütaks veelgi tagant majanduslikku, sotsiaalset ja regionaalset kihistumist.

Väikeriigina ei jõua me maailma arenguid suunata. Hea, kui me nendega kohaneme. Olukorda saaks pehmendada panustamisega inimeste teadmistesse, hariduse, sealhulgas täienduskoolituse kõigile kättesaadavaks tegemine, huvialaringide tunduvalt parem finantseerimine. Tahaks vaid loota, et harimatud ja oskusteta inimesed on (ümber)õppimisvõimelised.
 

Tagasi üles