The Economist: Putin soovibki lääne sanktsioone
20. märts 2014, 08:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Briti majandusajakiri The Economist kirjutab viitega Vene president Vladimir Putinile lähedalseisvatele allikatele, et viimane kavandas Krimmi võtmist juba Gruusia sõjast alates.
Kontekst on samas erinev. Nagu kinnitab poliitiline vaatleja Kirill Rogov, kujutas 2008. aastal toimunud Gruusia sõda endast partiootilist lisandit Venemaa majanduslikule tõusule. Ukraina on aga selle aseaine.
Vene majanduse stagneerumine on paljastanud Putini nafta- ja gaasipõhise poliitilise ja majandusmudeli piirangud. Kuniks naftatulud kasvasid, oli kerge osta endale eliidi toetust ja hoida rahvas rahulikuna.
Kui 2007. aastal kasvas Vene kodanike reaalne kasutatav sissetulek keskmiselt 12 protsendi jagu, siis tänavuseks prognoositakse kolme protsenti.
Kremlil oli valida: kas minna poliitilise liberaliseerimise teed – või mobiliseerida riik sõja ja repressioonide abil. Putin valis variandi number kaks.
Tema operatsioonide üks peamisi eesmärke ongi konfrontatsioon läänega. Mistahes sanktsioonid annavad talle võimaluse süüdistada Venemaa majanduslikus allakäigus läänt.
Valitsevat klassi ei pruugi see siiski maha rahustada – on ju nende raha hoiul läänes, nii kinnisvara kujul kui pangaarvetel.
Putin on küll üritanud eliidi haavatavust vähendada, manitsedes neid varakult raha isamaale tooma ning üllitades isegi seaduse, mis keelas Vene ametnikel välismaal pangaarveid pidada. Samas ei ole just palju märke selle kohta, et need meetmed oleksid mõjunud. Ning Putini sammud kahjustavad kindlasti Vene majandust laiemalt.
Kapitali pagemine kiireneb, laenukulud kasvavad, uutele investeeringutele pannakse pidurit. See võib tuua kaasa valuuta väärtuse ja elustandardi languse.
Kuigi mõõgatäristamine on Putini populaarsust lühemas perspektiivis putitanud, ei pruugi see kauaks kammitseda kasvavat rahulolematust tema poliitikaga.
Nagu märgib Andrei Zorin Oxfordi ülikoolist, oli militaristlik eufooria sada aastat tagasi veelgi võimsam, kui tsaar Venemaa esimesse maailmasõtta tiris. Kaks aastat hiljem oli õhin möödas ja impeerium teel allamäge.