Naised pole ettevõtjaina meestest sugugi kehvemad

Eesti naisleiutajate ühingu juht Anne-Mari Rannamäe ja Entrumi juht Darja Saar kõnelevad ettevõtlusfoorumil «Naised ettevõtluses». Foto: Liis Treimann

«Eks naised on paljuski kinni ühiskonna ootustes, millised nad olema peaksid. «Õige naine» peab eelkõige vastutama laste ja pere eest, mitte tegema karjääri. Selles mõttes oleme oma mõttelaadilt veel eelmises sajandis ning meesjuhte ja -ettevõtjaid aktsepteeritakse märksa enam,» leiab riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Heljo Pikhof.

Ta juhib tähelepanu sellele, kui valuliselt reageeriti ettepanekule suurema soolise tasakaalu saavutamiseks kümmekonna Eesti börsiettevõtte nõukogus.

Senine kasvatus, meedia ja ettevõtluskeskkond on Pikhofi sõnul viinud selleni, et naiste hulgas leidub rohkem neid, kes ongi vähem enesekindlad, arvavad, et neil ei sobi enda eest julgelt seista, tegeleda nn meeste valdkondadega.

«Nähes ärikonkurentsis ohtu enda ja oma laste majanduslikule turvalisusele, ei soovi naised väga suuri riske võtta. Pigem tegeletakse väikesemahuliste ja kitsa turuga ettevõtetega traditsioonilistel naiste aladel, nagu haridus, tervis, sotsiaalhooldus, tekstiilitööstus, majutus, toitlustus jmt.» Kindlasti on küsimus ka algkapitalis ja laenuvõtmise julguses, mis soolist lõhet suurendab.

«Meil tehakse suuri sõnu ettevõtlusvabadusest, aga pole uuritud, milliseid toetusmeetmeid selle vabaduse kasutamiseks eri ühiskonnagruppidel vaja oleks. Väga armastatakse rõhutada, et sugu pole oluline, loeb inimene, aga ei arvestata, et inimesed siiski käituvad sooliste olenditena. Ja olgem ausad, tööturul vaadatakse lisaks töölesoovija soole kindlasti tema vanust ja võimalikku laste olemasolu või nende saamise kavatsusi,» lausub riigikogu liige.

Mees ei ole valiku ees

Ta lisab, et ükski ärimees ei pea seisma valiku ees, kas astuda ärist korraks välja, et veidi aega tegeleda oma sülelapsega, aga kui naine on näiteks FIE, ettevõtte omanik või tegevjuht, siis peab ta sellise otsuse langetama.

«Kindlasti on probleem ka selles, et ärimaailmaski on nn omapoiste ringkonnad, kus liigub info, jagatakse teadmisi, kontakte. Naised jäävad nendest välja. Sageli ka seetõttu, et kokkusaamised toimuvad naistele ebasobivatel aegadel või kohtades.

Nii ongi neil vähem toetavaid kontakte ja suhteid välisturgudega. Naisi kas ei usaldata või siis hoopis kardetakse konkurentsi,» selgitab Pikhof põhjusi.

Ta tõdeb, et meil pole olnud eriti selliseid poliitikaid, mis naisettevõtjaid toetaksid. Üksikuid projekte on välistoetustest rahastatud, aga poliitikamaailmas arvatakse seni valdavalt, et äri on äri ja sugu pole oluline.

«Meil ei ole ehk nii palju ressursse rakendada, nagu seda on teinud naisettevõtluse edendamiseks USA ja Kanada, aga võiksime ikkagi võtta veidi tõsisemalt Euroopa Liidu vastavat poliitikat, mis soovitab ettevõtluse arendamisel arvestada erinevate ettevõtjate sihtgruppidega. See on üks Lissaboni strateegia eesmärke, aga Eestis millegipärast maha vaikitud. Ilmselt hirmust feminismitondi ees,» lausub Pikhof.

Nutikaid naisi jagub

Naisettevõtjaid koondavate ühingute kõrval tegutseb Eestis naisleiutajate ühing Quin, mis kuulub Skandinaavia ja selle kaudu kogu Euroopa vastavasse võrgustikku. Ühingu presidendi Anne-Mari Rannamäe sõnul on mujal naised palju aktiivsemad innovatsioonis osalema. «Seal julgevad naised leiutada ja uhkelt oma leiutistega välja tulla,» märgib ta.

Seni pole Eesti naisleiutajad oma tegevusele kusagilt toetust saanud ja Quin on seetõttu jäänud siin nišiühenduseks.

Tänu oma rahvusvahelisele haardele pakub see aga kontakte ja tuge innovaatilisi lahendusi otsivatele naistele, aidates neil uusi tooteid turule tuua. Koostöös tehnikaülikooliga püütakse muu hulgas naistudengeid veenda, et nad ei pea tingimata minema palgatööle, vaid võivad ka ettevõtluses kaasa lüüa.

Väljapaistvaid naisi, kes suurepäraste toodetega välja tulnud, meil jagub. Näiteks Tartu Ülikooli professori Marika Mikelsaare juhitud põhiliselt naistest koosnev teadlaste grupp töötas välja bakteri ME-3. See Helluse piimatoodete sarjale aluse pannud bakter pälvis suurt tähelepanu 2007. aastal Euroopa naisleiutajate kogunemisel Berliinis.

Teisena lõi seal laineid kunstiakadeemia professor Kärt Summatavet, kes tutvustas 3D-meetodiga metallist juveelitoodete valmistamist.

Rannamäe sõnul on Eesti noored naised end juba edukalt näidanud moe ja disaini alal, aga potentsiaali on ka biotehnoloogias ja mujalgi.

«Et läbi lüüa, tuleb olla loov ja osata oma ideed saladuses hoida, kuni see turule toodud. Konkurents on karm, aga oma loomingut patenteerida suhteliselt keeruline ja kallis. Samas ei pea alati oma ideed ise teostama, võib leida kellegi teise, kes selle kaubaks teeb,» õpetab Rannamäe.

Üks näide teadlasest, kel on ühtlasi väga hea ärisoon, on Chemi-Pharmi asutaja ja omanik, Eesti aasta ettevõtja 2012 Ruth Oltjer, kes enda väljatöötatud desinfitseerimisvahendite sarja juba kogu maailmas turustab. Imetlust väärib ka Eva-Maria Keskküla, kes on ehitanud üles lõhnaküünalde internetimüügiketi Jaapanini välja. Selliseid hakkajaid naisi on veel palju.

Rannamäe sõnul vajaksid naised ettevõtlusega alustamiseks mikrolaene, spetsiaalseid toetusi ja konsultatsioone, mida meil praegu pole. Tema hinnangul johtub see sellest, et Eestis on otsustajate hulgas liiga vähe naisi ja sestap on majanduspoliitikagi eelkõige meestele suunatud.

Noorte ettevõtlikkuse arendamisega tegeleva sihtasutuse Entrum juht Darja Saar ütleb, et põhjused, miks noored eelistavad sageli palgatööd, peituvad kasvatuses ja hariduses.

«Meie vanemad on enamasti palgatöötajad, meie kasvatussüsteem on ehitatud üles tarbimisele ja noore eest on kõik ette ja taha ära tehtud. Ei ole ruumi iseseisvate otsuste tegemiseks, katsetamiseks, läbikukkumiseks, õnnestumiseks, vastutuse võtmiseks, enesehindamiseks, teiste eest hoolitsemiseks.

Koolis on peamine õppida nii palju teadmisi kui võimalik, mis on aga vastuolus ettevõtluse tähendusega.»

Selleks et saaksime kiiresti teha muudatusi, et Eestis tekiks järelkasv, kellel on ettevõtlik hoiak, peaks ettevõtlusõpe Saare sõnul olema kohustuslik aine alates 7. klassist.

Huvitava tähelepanekuna on Entrumi juht märganud, et kui õpilaste hulgas, kes nende kaudu ettevõtluskoolitust saavad ja konkurssidel osalevad, on tüdrukuid kaks kolmandikku, siis kaob osa neist hiljem kuhugi ära.

Soovitused ettevõtlusega  alustamiseks

•    Mõtle sellele, et ettevõtjaks olemine võimaldab naistel olla materiaalselt sõltumatu, iseseisev ja vältida palgatööl ette tulevaid karjääritakistusi.

•    Ettevõtlusega kaasnev paindlikkus võimaldab sul paremini jaotada aega töö ja perega seotud kohustuste vahel ning pakub lahendusi töö- ja pereelu paremaks ühitamiseks, mida palgatöö ei võimalda.

•    Peab olema usku, et saad sellega hakkama − tänu erinevatele rollidele ja vastutustundlikkusele saavad naised hakkama üldjuhul nii kodus kui ka äris.

•    Ära karda küsida kapitali ettevõtte rajamiseks. Mehed seda ei pelga.

Allikas: EAS

Kommentaar

Reet Laja

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse juht

Naised alustasid Eestis ettevõtlusega 1990. aastatel. Majandusjuhtide Instituudi Naiskoolituse Keskus hakkas tegema naistele koolitusi oma äriga alustamiseks. Eeskujuks olid Põhjamaad, kus naisettevõtluse edendamist on kogu aeg väga oluliseks peetud.

Ettevõtlusega alustamisel on sageli tõukejõuks rahulolematus endise tööga. On iseloomulik, et naised hakkavad ettevõtjaiks veidi vanema ja kogenenumana – sageli vanuses 35–45 eluaastat. Teiseks iseloomustab naisi äris see, et nad alustavad väga säästlikult, kuna pangad suhtuvad neisse sageli kahtlevalt. Tihti on neil vähem äriajamiseks vajalikke tutvusi ja kontakte. Peab aga tõdema, et viimastel aastatel on ettevõtlusse tulnud veel väike, aga palju julgem noorte naiste põlvkond, kelle ettevõtted tüürivad kiiresti rahvusvahelisele turule või isegi alustavad äriga välismaal.

Enamasti loovad naised siiski väikeettevõtteid, millest enamik on orienteeritud siseturule ja maapiirkondadele. Naised arvestavad äri püstipanekul väga palju perekonnaga, on alalhoidlikud ega võta tarbetult suuri riske. Samas on naised oma tegemistes visad ja püsivad. Kui endale ja veel viiele-kuuele inimesele on tööd antud, siis on see ju suur asi.

Naised vajavad ettevõtlusega alustamisel enamasti tagant tõukamist, samuti kinnitust, et tegemist on õige asjaga ja nad saavad hakkama. Sellist hurraaga pealeminekut nagu meeste puhul siin eriti ei kohta.

Kõigis maakondlikes arenduskeskustes on ettevõtlusnõustajad, kellelt saab nõu ja abi, aga alustavatele naisettevõtjatele vajalikke programme siiski pole.

Suhtumises, et naistel ettevõtlusse eriti asja pole, on osalt süüdi meedia. Kuigi suurettevõtteid on meil vähe, räägitakse ajakirjanduses enamasti ikka nende juhtidest ja väikeettevõtteid juhtivad naised jäävad tähelepanuta.

Seetõttu on naiseeskujusid, mida algajad ettevõtjad vajaksid, meil vähe võtta. Kui mõnest edukast naisest on juttu, siis on ta jõudnud juba nii kõrgele ja kaugele, et tundub eeskuju mõttes püüdmatuna.

Oleme teinud ettepanekuid, kuidas naisettevõtlust edendada, aga ega sellega kaugele jõutud pole. Teine tõsine probleem on rahastamine. Ettevõtlikele naistele, eriti maal, oleks vaja paindlikke laenuskeeme. Tundub, et valitsusel pole olnud soovi naisi kui ettevõtluses seni suuresti  kasutamata ressurssi kasutusele võtta. Erinevalt Soomest, kus Tarja Halonen sai presidendiks ja teatas kohe, et naisettevõtlust tuleb toetada ja naised on ärisse teretulnud. Ja naised tulidki. Loodame, et sel aastal selguvad Eestiski uued naisettevõtlust toetavad meetmed.

Naistele julgustuseks võiks öelda, et kui neil tekib vajadus endale ise töökoht luua või palgatöö enam ei rahulda, aga on olemas äriidee, siis tuleb esmalt hästi palju teavet koguda nii ettevõtlust toetavatest organisatsioonidest kui ka sõpradelt-tuttavatelt.

Võimalik on saada koolitusi ja kasutada mentori abi. Karta ei maksa.